keeli

Ingrian

Alternative forms

• keel

Etymology

From Proto-Finnic *keeli, from Proto-Uralic *käle. Cognates include Finnish kieli and Estonian keel.

Pronunciation

• (Ala-Laukaa) IPA^(key): /ˈkeːli/, [ˈkeːlʲ]
• (Soikkola) IPA^(key): /ˈkeːli/, [ˈke̝ːlʲi]
• Rhymes: -eːlʲ, -eːli
• Hyphenation: kee‧li

Noun

keeli

1. tongue
2. language
   • 2021, Kati Kallio, Riho Grünthal, Lasi Saressalo, quoting Olga Filatova, Inkerikot, setot ja vatjalaiset (overall work in Finnish), →ISBN, page 40:

     Ennee sottaa mittää sitä vennään keeltä meil ei olt - kaik oli oman keeli!

     Before the war we didn't have any Russian language - everything was our own language!

3. string (of a musical instrument)
4. tang (part of an instrument fastened to the handle)

Declension

Declension of keeli (type 5/keeli, no gradation)
	singular	plural
nominative	keeli	keelet
genitive	keelen	keeliin, keelilöin
partitive	keeltä, keelt	keeliä, keelilöjä
illative	keelee	keelii, keelilöihe
inessive	keelees	keeliis, keelilöis
elative	keelest	keelist, keelilöist
allative	keelelle	keelille, keelilöille
adessive	keeleel	keeliil, keelilöil
ablative	keelelt	keelilt, keelilöilt
translative	keeleks	keeliks, keelilöiks
essive	keelennä, keeleen	keelinnä, keelilöinnä, keeliin, keelilöin
exessive1)	keelent	keelint, keelilöint
1) obsolete *) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl) **) the comitative is formed by adding the suffix -ka? or -kä? to the genitive.

Derived terms

• keeleel jauhaa
• keeletöin
• keelikoira
• keelisisteema
• keelitöö
• keeltätiitämätöin
• keeltää
• kirjakeeli
• lehmänkeeli
• lippiäkeeli
• läkkämyskeeli
• mätäkeeli
• naapurikeeli
• äänikeeli

 

References

• V. I. Junus (1936) Iƶoran Keelen Grammatikka‎^[1], Leningrad: Riikin Ucebno-pedagogiceskoi Izdateljstva, page 62
• Ruben E. Nirvi (1971) Inkeroismurteiden Sanakirja, Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, page 162