Mine sisu juurde

Demokraatlik haridus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatus
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Teiloton (arutelu | kaastöö)
65 muudatust
 
(ei näidata ühe teise kasutaja 4 vahepealset redaktsiooni)
51. rida: 51. rida:
Kuigi teised alternatiivpedagoogika vormid, nt Freinet ja [[Montessori pedagoogika|Montessori,]] jätavad õppijate otsustada, kuidas, millal ja kellega nad õpivad, annab demokraatlik haridus ka sisu õppijate kätesse. Seetõttu on demokraatlikus õpikeskkonnas tundides ja muudes õppetegevustes osalemine vabatahtlik. <ref name=":2">{{Cite web|url=https://eudec.org/democratic-education/what-is-democratic-education/|title=What is Democratic Education? – EUDEC|access-date=2024-08-26|language=en-US}}</ref>
Kuigi teised alternatiivpedagoogika vormid, nt Freinet ja [[Montessori pedagoogika|Montessori,]] jätavad õppijate otsustada, kuidas, millal ja kellega nad õpivad, annab demokraatlik haridus ka sisu õppijate kätesse. Seetõttu on demokraatlikus õpikeskkonnas tundides ja muudes õppetegevustes osalemine vabatahtlik. <ref name=":2">{{Cite web|url=https://eudec.org/democratic-education/what-is-democratic-education/|title=What is Democratic Education? – EUDEC|access-date=2024-08-26|language=en-US}}</ref>


== Õpetamise põhimõtted ==
== Printsiibid ja meetodid ==
Õpetamispõhimõtted, mida rakendatakse erinevates demokraatlikes õpikeskkondades, et tagada ja arendada õpilaste autonoomiat õppeprotsessis, on järgmised:
Meetodid, mida rakendatakse erinevates demokraatlikes õpikeskkondades, et tagada ja arendada õppeprotsessis õpilaste autonoomiat, on järgmised:


* Projektipõhine õpe: Õpilased õpivad uurimisprotsessi kaudu, nad valivad teema, küsimuse või eesmärgi, mis neid suunab, ja loovad oma projekti, kuni jõuavad lõpliku väljundini. Sellisena on nad ise oma õppeprotsessis peategelased. Projekte saab läbi viia individuaalselt või rühmadena.
* Projektipõhine õpe: Õpilased õpivad uurimisprotsessi kaudu, nad valivad teema, küsimuse või eesmärgi, mis neid suunab, ja loovad oma projekti, kuni jõuavad lõpliku väljundini. Sellisena on nad ise oma õppeprotsessis peategelased. Projekte saab läbi viia individuaalselt või rühmadena.
* Komisjonid: Rühmad, mis on moodustatud kooli töö korraldamisel ja rutiinsete ülesannete täitmisel kogukonna tervise või korrashoiu tagamiseks. Need rühmad moodustatakse tavaliselt koosolekutel, vastavalt kooli kogukonna vajadustele.
* Komisjonid: Rühmad, mis on moodustatud kooli töö korraldamisel ja rutiinsete ülesannete täitmisel kogukonna tervise või korrashoiu tagamiseks. Need rühmad moodustatakse tavaliselt koosolekutel, vastavalt kooli kogukonna vajadustele.
* Õpperühm: Moodustatakse õpilaste ja/või õpetajate pakutud teemadest. Need võivad olla küsimused või teemad, mida nad tahaksid uurida. Igas rühmas on tavaliselt juhendaja või juhendaja, kes juhendab õppeprotsessi.
* Õpperühm: Moodustatakse õpilaste ja/või õpetajate pakutud teemadest. Need võivad olla küsimused või teemad, mida nad tahaksid uurida. Igas rühmas on tavaliselt keegi, kes juhendab õppeprotsessi.
* Enesehindamine: Õpilane hindab ise oma õppeprotsessi, lähtudes õpetaja/juhendajaga määratletud kriteeriumidest.
* Enesehindamine: Õpilane hindab ise oma õppeprotsessi, lähtudes õpetaja või juhendajaga koos määratletud kriteeriumitest.
* [[Mentorlus]]: Igal õpilasel on mentor, kes saab töötada iga õpilasega individuaalselt või rühmades. Mentorsessioonidel käsitletakse õpilase eesmärke ja püüdlusi ning küsimusi, mis ei keskendu mitte ainult õppeedukusele, vaid ka suhetele kaaslaste, õpetajate ja perega.
* [[Mentorlus]]: Igal õpilasel on mentor, kes saab töötada iga õpilasega individuaalselt või rühmades. Mentorsessioonidel käsitletakse õpilase eesmärke ja püüdlusi ning küsimusi, mis ei keskendu mitte ainult õppeedukusele, vaid ka suhetele kaaslaste, õpetajate ja perega.
* Õppejuhend: Õpetaja poolt kavandatud dokument, mille eesmärk on aidata õpilasi iseseisvas õppes, soodustades mõistete õppimist, olukordade lahendamist, lugemist, teoreetilist ja praktilist süvenemist, sealhulgas õpetamisprotsessi ja õppimise aspekte.
* Õppejuhend: Õpetaja poolt kavandatud dokument, mille eesmärk on aidata õpilasi iseseisvas õppes, soodustades mõistete õppimist, olukordade lahendamist, lugemist, teoreetilist ja praktilist süvenemist, sealhulgas õpetamisprotsessi ja õppimise aspekte.
121. rida: 121. rida:
* [http://www.democraticeducation.org Ameerika Demokraatliku Hariduse Instituut (IDEA)]
* [http://www.democraticeducation.org Ameerika Demokraatliku Hariduse Instituut (IDEA)]
* [http://open.library.ubc.ca/cIRcle/collections/ubctheses/831/items/1.0055498 Demokraatiaharidus ja Kanada valimisiga]
* [http://open.library.ubc.ca/cIRcle/collections/ubctheses/831/items/1.0055498 Demokraatiaharidus ja Kanada valimisiga]
⚫
[[Kategooria:Demokraatlikud koolid]]
[[Kategooria:Pedagoogika]]
[[Kategooria:Pedagoogika]]
[[Kategooria:Haridus]]
[[Kategooria:Haridus]]
[[Kategooria:Demokraatia]]
[[Kategooria:Kodanikuühiskond]]
⚫
[[Kategooria:Koolid]]

Viimane redaktsioon: 25. oktoober 2024, kell 19:31

Arutelutund Chicago demokraatlikus kolledžis Shimer College'is

Demokraatlik haridus on demokraatlikult korraldatud formaalse hariduse liik, milles õpilased saavad ise juhtida oma õppimist ja osaleda hariduskeskkonna korraldamisel. [1]

Demokraatlikku haridust tuleb eristada kodanikuharidusest ja inimõigusteharidusest. Kodanikuharidus tegeleb kodakondsuse teoreetiliste, poliitiliste ja praktiliste aspektide ning selle õiguste ja kohustuste uurimisega, demokraatlik haridus eeldab aga, et õpikeskkond on demokraatlikult korraldatud.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Locke'i mõtted, 1693

Demokraatliku hariduse ajalugu ulatub vähemalt 17. sajandisse. Kuigi seda seostatakse paljude inimestega, pole olnud ühtegi keskset tegelast, asutust ega rahvust, kes propageeriks demokraatlikku haridust. [2]

Demokraatlikud haridusasutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates demokraatlike riikide tekkest on pedagoogid, poliitikud ja aktivistid püüdnud luua demokraatliku keskkonna lastekodudes, nn lastevabariikides ja demokraatlikes koolides. [3]

Esimesed demokraatlikud haridusasutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Haridusteadlased nt Léonard Bourdon ja William George püüdsid pakkuda haridusvõimalusi kõigile, eriti madalamast ühiskonnaklassist vanemate lastele. Nende eesmärk oli kaitsta ja edendada demokraatlikke ja eetilisi väärtusi. [4]

Nad organiseerisid lapsi ja noori lastekodudes viisil, mis oli omane demokraatlikele riikidele (Prantsuse revolutsioonijärgne Prantsusmaa ja USA). Teisisõnu rakendasid nad demokraatlikke struktuure, luues omamoodi väikese vabariigi lastele ja teismelistele. Näiteks George Junior Republic eksisteerib tänapäevalgi (ehkki teistsuguse kontseptsiooniga) [5], see sai alguse demokraatliku hariduse edukast traditsioonist nn lastevabariikides ja demokraatlikes koolides. [6]

George Junior Republicu lastel olid peaaegu samad õigused, kui Ameerika kodanikel. Nad valisid kaks parlamendikoda (viidates Ameerika Ühendriikide Esindajatekojale ja Ameerika Ühendriikide Senatile ) ning said asutuse maal töötades raha teenida. Kohtud ja politseilaadsed üksused tegelesid "kodanike" probleemidega ja võisid nad isegi oma vanglasse saata. [3]

Selle mudeli põhjal loodi USA-s ja teistes riikides sadu "noortevabariike". Ühes nendest asutustest, Ford Republicus, töötas Homer Lane välja hariduslikult toetatud ja paljuski leebema George Junior Republicu mudeli. Homer Lane tõi selle kontseptsiooni hiljem Inglismaale ja mõjutas A. S. Neilli ja tema Summerhilli kooli. [3]

1921. aastal asutati Summerhilli internaatkool esimese koolina, kus õpilastel ja õpetajatel oli peaaegu kõigis kooliküsimustes võrdne hääl. [7]

1912. aastal asutas Janusz Korczak Varssavis juudi orbudekodu Dom Sierot, mida juhiti demokraatlikul põhimõttel. 1940. aastal oli Dom Sierot sunnitud kolima Varssavi getosse. [8]

Korczak avaldas palju raamatuid, tal oli raadiosaade, [9] kus ta vestles lastega ja pälvis ajakirjanduses märkimisväärset tähelepanu osaliselt demokraatlikult juhitud lastekoduga Dom Sierot. [10] Oma laste õiguste eest seismisega mõjutas ta laste õiguste liikumist ning avalikku suhtumist lastesse, lastekasvatusse ja lastehoiusse. [11]

Alternatiivsed vabakoolid

[muuda | muuda lähteteksti]

Anarhistina rõhutas Lev Tolstoi, et madalamatele ühiskonnaklassidele toob vabadust ja mõjuvõimu haridus ning koolis iseorganiseerumise ja vabaduse kogemine. Ajaloo esimene alternatiivne vabakool oli tõenäoliselt tema talupoegade lastele loodud kool Jasnaja Poljana (Venemaal) . [12]

20. sajandi alguses lõi progressiivse haridusliikumise esimene laine – mida osaliselt mõjutasid varasemad hariduseksperimendid ja poliitilised filosoofiad, nt Jean Jacques Rousseau’lt ja Pestalozzilt – mitmesuguseid kontseptsioone ja koolkondi, kus õpilastel oli oluliselt suurem autonoomia, kui traditsioonilistes koolides. Mõned neist koolidest kutsusid lapsi osalema koolisiseses otsustusprotsessis.

1926. aastal asutasid Hollandis Bilthovenis Kees ja Beatrice Boeke kooli Werkplaats Kindergemeenschap. Selle kontseptsioon põhineb kveekerite konsensusliku otsustamise põhimõttel, mis tähendab, et lastel ja õpetajatel on võrdne sõnaõigus enamikus igapäevast koolielu puudutavates küsimustes. [13] [14] Werkplaatsi õpilane Gerard Endenburg arendas edasi konsensuskultuuri ja lõi sotsiokraatia mudeli [15], mida hiljem rakendati valdavalt Hollandis nn sotsiokraatlikes koolides. [16] [17]

Francisco Ferrer asutas Barcelona Modern Schooli, mis põhines anarhistlikel väärtustel. See oli eeskujuks vähemalt 100 anarhistlikule vabakoolile üle maailma. Enamik neist asus Hispaanias, Ladina-Ameerikas ja USA-s. Kuigi paljud neist suleti peale Hispaania kodusõda ja USA-s muudel põhjustel, aitasid mõned nende õpilased hiljem 1960. aastate vabakooliliikumise ajal USA-s alternatiivkoole rajada. Francisco Ferrer mõjutas veel eksisteerivat Paideia koolkonda Meridas (Hispaania). Paideia on anarhistlik kool, mis edendab õpilaste vabadust kooli sees, võimaldab klassiruumidel ise otsustada, mida nad õppida tahavad, ja laseb õpilastel osaleda reeglite koostamise protsessis. [18]

1960. aastatel arenes välja laialdane vabakoolide liikumine, mis oli inspireeritud A. S. Neilli trükistest Summerhilli koolist, George Dennisoni väljaannetest progressiivse First Street Schooli kohta ja 1970. aastate üldisest progressiivsest kliimast. See liikumine vaibus 1980. aastate konservatiivsel perioodil. [19]

Summerhilli kooli peahoone

Kuigi enamik alternatiivseid vabakoole ei kirjeldaks end selle mõiste definitsiooni põhjal demokraatlike koolidena, soodustatakse paljudes neist õpilaste demokraatlikku osalemist õppeprotsessis ja kooli juhtimises. [20] Teised mõjukad demokraatlikud koolid on Sudbury Valley kool ja Hadera demokraatlik kool, mis oli esimene kool, kus kasutati mõistet "demokraatlik kool". [21]

Aluspõhimõtted

[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatlikud koolid on väga mitmekesised, kuid neid kõiki määratlevad kaks põhiprintsiipi. Igas õppeasutuses on õpilastel: [22]

  1. Õigus teha oma valikuid õppimise ja kõigi teiste igapäevaelu valdkondade osas. Eelkõige võivad nad ise otsustada, mida, millal, kus, kuidas ja kellega koos teha, kui nende otsused ei riku teiste vabadust teha sama.
  2. Võrdväärne hääl otsuste tegemisel mis on seotud sellega, kuidas nende organisatsiooni juhitakse ning millised reeglid ja sanktsioonid on vajalikud, kui neid on vaja.

Demokraatlik valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatlik valitsemine eeldab kogu kogukonna, sealhulgas laste aktiivset osalemist erinevates õppekeskkonda reguleerivates kollektiivsetes otsustusprotsessides. Selline demokraatlik juhtimine võib esineda mitmel kujul. Enamik demokraatlikke koole teeb küll otsuseid enamushääletuse alusel, kuid lisaks sellele kasutatakse ka konsensusdemokraatiat. [23] Ühine otsuste tegemine võib hõlmata kõike alates pisiasjadest kuni töötajate ametisse nimetamise või vallandamiseni, reeglite loomise või tühistamiseni, üldiste kulutuste või päevastruktuurini. Mõnes demokraatlikus asutuses oodatakse koosolekutel kõiki osalema, teistes on need vabatahtlikud. [24]

Õpilaste autonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi teised alternatiivpedagoogika vormid, nt Freinet ja Montessori, jätavad õppijate otsustada, kuidas, millal ja kellega nad õpivad, annab demokraatlik haridus ka sisu õppijate kätesse. Seetõttu on demokraatlikus õpikeskkonnas tundides ja muudes õppetegevustes osalemine vabatahtlik. [22]

Printsiibid ja meetodid

[muuda | muuda lähteteksti]

Meetodid, mida rakendatakse erinevates demokraatlikes õpikeskkondades, et tagada ja arendada õppeprotsessis õpilaste autonoomiat, on järgmised:

  • Projektipõhine õpe: Õpilased õpivad uurimisprotsessi kaudu, nad valivad teema, küsimuse või eesmärgi, mis neid suunab, ja loovad oma projekti, kuni jõuavad lõpliku väljundini. Sellisena on nad ise oma õppeprotsessis peategelased. Projekte saab läbi viia individuaalselt või rühmadena.
  • Komisjonid: Rühmad, mis on moodustatud kooli töö korraldamisel ja rutiinsete ülesannete täitmisel kogukonna tervise või korrashoiu tagamiseks. Need rühmad moodustatakse tavaliselt koosolekutel, vastavalt kooli kogukonna vajadustele.
  • Õpperühm: Moodustatakse õpilaste ja/või õpetajate pakutud teemadest. Need võivad olla küsimused või teemad, mida nad tahaksid uurida. Igas rühmas on tavaliselt keegi, kes juhendab õppeprotsessi.
  • Enesehindamine: Õpilane hindab ise oma õppeprotsessi, lähtudes õpetaja või juhendajaga koos määratletud kriteeriumitest.
  • Mentorlus: Igal õpilasel on mentor, kes saab töötada iga õpilasega individuaalselt või rühmades. Mentorsessioonidel käsitletakse õpilase eesmärke ja püüdlusi ning küsimusi, mis ei keskendu mitte ainult õppeedukusele, vaid ka suhetele kaaslaste, õpetajate ja perega.
  • Õppejuhend: Õpetaja poolt kavandatud dokument, mille eesmärk on aidata õpilasi iseseisvas õppes, soodustades mõistete õppimist, olukordade lahendamist, lugemist, teoreetilist ja praktilist süvenemist, sealhulgas õpetamisprotsessi ja õppimise aspekte.
  • Vabaõpe: See toetab õppija valitud tegevusi kui peamist õppimisvahendit. Lapsed õpivad oma loomulike elukogemuste, sealhulgas mängu, majapidamiskohustuste, isiklike huvide ja uudishimu, praktika ja töökogemuse, reisimise, raamatute, valikainete, pere, mentorite ja sotsiaalse suhtluse kaudu. Vabaõpe on haridus, mis tuleneb õppija enda valitud tegevustest ja elukogemustest, olenemata sellest, kas need tegevused valiti teadlikult hariduse eesmärgil või mitte.

Demokraatliku hariduse uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Koduõppe ressursikeskuse ja demokraatliku kooli õpilasi küsitlenud uuring näitas, et erinevalt tavakoolide eakaaslastest ei ilmnenud nendes keskkondades õppijate vanemaks saades õppimise motivatsiooni olulist langust. [25]
  • Sarnane Iisraelis tehtud uuring näitab, et demokraatlikes koolides ei olnud tavakoolides esinevat huvi vähenemist teaduse vastu. [26]
  • Uuring Ühendkuningriigi 12 kooli kohta näitab, et demokraatlik kooliharidus tekitab õpilastes suuremat motivatsiooni õppida ja tõstab nende enesehinnangut. [27]
  • Kolm Ameerika Ühendriikide Sudbury koolide õpilaste kohta tehtud uuringut näitavad, et õpilased "on olnud väga edukad oma kõrghariduses (neile, kes selle tee valisid) ja karjääris. Nad on läinud edasi kõikidele elualadele, mida hinnatakse meie ühiskonnas ja teatasid, et nad tunnevad, et on eelisseisundis, sest omandasid Sudbury Valleys isikliku vastutustunde, enesekontrolli, jätkuva huvi õppimise ja demokraatlike väärtuste vastu. [28]
  • 2013. aastal kontrollis Ofsted Ühendkuningriigis asuvat Sandsi kooli. Ükski kontrollitud valdkond ei olnud madalam kui "hea" ja kõik põhikirjalised eeskirjad (kooli "standardid") olid täidetud. See on sama tulemus, mis eelmisel 2010. aasta kontrollimisel. Inspektorile avaldas erilist muljet õpilaste käitumine, ta tõi välja, et "tunnid toimusid vastastikuse lugupidamise õhkkonnas" ning "külastajaid tervitati huviga ja laitmatute kommetega".

Koolitusprogrammid

[muuda | muuda lähteteksti]

Iisraeli Demokraatliku Hariduse Instituut ja Tel Avivi Kibbutzimi kolledž teevad koostööd, et pakkuda bakalaureusekraadi (B.Ed.) koos demokraatliku hariduse erialatunnistusega. Õpilaste õppepraktika toimub nii tavakoolides kui ka demokraatlikes koolides. [29]

Võrgustikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatlikku haridust toetavad võrgustikud edendavad demokraatlikku haridust kõigis valdkondades:

  • Alternatiivhariduse ressursside organisatsioon asutati 1989. aastal, et luua "õpilasest juhitud õppijakesksed lähenemisviisid haridusele". [30]
  • Iga-aastane rahvusvaheline demokraatliku hariduse konverents (IDEC), mis toimus esmakordselt 1993.
  • Australasian Democratic Education Community, pidas oma esimese konverentsi 2002. aastal. [31]
  • Euroopa Demokraatliku Hariduse Ühendus asutati 2008. aastal esimesel Euroopa demokraatliku hariduse konverentsil .
  • Réseau des écoles démocratiques au Québec ehk RÉDAQ asutati 2012. aastal, et toetada demokraatlike koolide loomist Kanadas Québeci provintsis.
  • Alliance for Self-Directed Education sai alguse 2016. aastal, et muuta isejuhtiv haridus normaalseks ja kõigile peredele kättesaadavaks võimaluseks. [32]
  • 2009. aastal asutatud Democracy Matters on Ühendkuningriigi organisatsioonide liit, mis edendab kodakondsust, osalemist ja praktilist poliitikat. [33]

Aastal 2005 esitas IDEC kaks aluspõhimõtet: enesemääramine ja demokraatlik valitsemine. [34] EUDEC-il on mõlemad need tõekspidamised ja vastastikune austus on ka nende veendumuste avalduses. [35] IDEN toetab koole, mis peavad end demokraatlikuks. [36]

Demokraatliku hariduse kõneisikud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Joseph Agassi – Iisraeli filosoof, demokraatia pooldaja
  • Michael Apple – sotsiaalteadlane, haridusteoreetik
  • Matthew Arnold – inglise luuletaja, kultuurikriitik, kirjutas haridusest demokraatia ajastul
  • Sreyashi Jhumki Basu – Ameerika teadlane, loodusteaduste koolitaja, raamatu "Demokraatlik loodusteaduste õpetamine" autor
  • Pierre Bourdieu – prantsuse antropoloog, sotsiaalteoreetik
  • George Dennison – Ameerika kirjanik, autor
  • John Dewey – Ameerika sotsiaalteadlane, progressiivse hariduse teoreetik
  • Émile Durkheim – prantsuse sotsioloog, funktsionalistliku hariduse teoreetik
  • Michel Foucault – prantsuse postmodernistlik filosoof
  • Peter Gray – Ameerika psühholoog, uuris hariduse ja mängu vahelist seost
  • Daniel Greenberg – "peamine filosoof" Sudbury Valley kooli asutajate hulgas
  • Amy Gutmann – Ameerika politoloog, diplomaat, Pennsylvania ülikooli president
  • Yaacov Hecht – Iisraeli koolitaja, Hadera demokraatliku kooli asutaja ja IDECi asutaja
  • John Holt – Ameerika tavahariduse kriitik, koolitatuse pooldaja
  • Ivan Illich – Austria filosoof, preester, Deschooling Society autor
  • Lawrence Kohlberg – Ameerika professor, psühholoog, kirjutas moraalsest ja demokraatlikust kasvatusest
  • Homer Lane – Ameerika-Inglise koolitaja, Fordi Vabariigi asutaja (1907–1212) ja Väike Rahvaste Ühendus (1913–1717)
  • Deborah Meier – demokraatlike koolide asutaja New Yorgis ja Bostonis, kirjanik, väikeste koolide liikumise juht
  • AS Neill – Šoti koolitaja ja autor, Summerhilli kooli asutaja
  • Claus Offe – Saksa poliitikasotsioloog, arutleva demokraatliku kultuuri teoreetik
  • Karl Popper – Austria-Briti teadusfilosoof
  • Bertrand Russell – Briti filosoof, raamatu On Education autor ja Beacon House Schooli asutaja

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Waghid, Yusef (2014). Pedagogy Out of Bounds: Untamed Variations of Democratic Education. Educational Futures (Online-Ausg trükk). Dordrecht: Springer. ISBN 978-94-6209-616-5.
  2. ↑ Provenzo, Eugene; Provenzo, Asterie (2009). Encyclopedia ofthe Social and Cultural Foundations of Education. 2455 Teller Rd, Thousand Oaks, CA 91320, Ameerika Ühendriigid: SAGE Publications,Inc. DOI:10.4135/9781412963992. ISBN 978-1-4129-0678-4.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Kamp, Johannes (1995). Kinderrepubliken - Geschichte, Praxis und Theorie radikaler Selbstregierung in Kinder- und Jugendheimen [Children's republics - History, practice and theory of radical self-government in children's and youth homes] (saksa). Opladen: Leske + Budrich. ISBN 3-8100-1357-9.
  4. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage trükk). Leipzig: tologo Verlag. ISBN 978-3-937797-90-8.
  5. ↑ Dyck, H. David van; Dyck, Roxa van (1983). "George Junior Republic: A Fresh Start for Troubled Teens". Journal of the New York State School Board Association Inc. Albany/NY. 6: 15–20.
  6. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule [History of Democratic Schools]. tologo academics (saksa) (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 57–65. ISBN 978-3-937797-90-8.
  7. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 66. ISBN 978-3-937797-90-8.
  8. ↑ "Janusz Korczak". Jewish Virtual Library. Vaadatud 4. jaanuaril 2015.
  9. ↑ Bystrzycka, Anna (2013). "Janusz Korczak i polskie radio · Repozytorium Korczakowskie". korczak.ckc.uw.edu.pl (inglise). Vaadatud 22. augustil 2024.
  10. ↑ Mortkowicz-Olczakowa, Hanna (1960). Polski Słownik Biograficzny - Goldszmit Henryk. Lk 214.
  11. ↑ Vucic, Basia (2019). "Re-Placing' Janusz Korczak: Education as a Socio-Political Struggle" (PDF). Language, Discourse & Society. 7.
  12. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 52. ISBN 978-3-937797-90-8.
  13. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 128–141. ISBN 978-3-937797-90-8.
  14. ↑ Rawson, Wyatt Trevelyan (1957). The Werkplaats Adventure. Vincent Stuart.
  15. ↑ Buck, John; Villines, Sharon (2019). We the people: consenting to a deeper democracy ; a handbook for understanding and implementing sociocratic principles and methods (Second edition, updated, and expanded ed.). Washington, DC: Sociocracy.info. ISBN 978-0-9792827-3-7.
  16. ↑ "Deciding together - Democratic School De Ruimte (NL)". Democratische school De Ruimte Soest (Ameerika inglise). Vaadatud 22. augustil 2024.
  17. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 145. ISBN 978-3-937797-90-8.
  18. ↑ Avrich, Paul (2014). Modern School Movement. Anarchism and Education in the United States. Princton: Princeton University Press (Princeton Legacy Library).
  19. ↑ "SUNY Press :: Free Schools, Free People". 5. oktoober 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2007. Vaadatud 22. augustil 2024.
  20. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 223. ISBN 978-3-937797-90-8.
  21. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule. tologo academics (1. Auflage ed.). Leipzig: tologo Verlag. Lk 180. ISBN 978-3-937797-90-8.
  22. ↑ 22,0 22,1 "What is Democratic Education? – EUDEC" (Ameerika inglise). Vaadatud 26. augustil 2024.
  23. ↑ Geller, Karl (2021). Geschichte der Demokratischen Schule [History of the Democratic School] (German). Leipzig: tologo. Lk 154–155. ISBN 978-3-937797-90-8.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  24. ↑ "Democratic Schools". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2012. Vaadatud 9. augustil 2012.
  25. ↑ Berg, Don; Corpus, Jennifer (2013). "Enthusiastic Students: A Study of Motivation in Two Alternatives to Mandatory Instruction". The Journal of Educational Alternatives. 2: 42–66.
  26. ↑ Vedder-Weiss, Dana; Fortus, David (2011). "Adolescents' Declining Motivation to Learn Science: Inevitable or Not?". Journal of Research in Science Teaching (inglise). 48 (2): 199–216. Bibcode:2011JRScT..48..199V. DOI:10.1002/tea.20398. ISSN 1098-2736.
  27. ↑ "The Hannam Report" (PDF).
  28. ↑ "Democratic Schools". Alternatives to School (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2022. Vaadatud 27. novembril 2019.
  29. ↑ "The Institute for Democratic Education at Kibbutzim College". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. veebruar 2013. Vaadatud 12. mail 2013.
  30. ↑ "About AERO". educationrevolution.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2013. Vaadatud 27. detsembril 2017.
  31. ↑ "ADEC – Australasian Democratic Education Community". adec.edu.au. Vaadatud 27. detsembril 2017.
  32. ↑ "Alliance for Self-Directed Education | Home Page". Alliance for Self-Directed Education (Ameerika inglise). Vaadatud 26. augustil 2024.
  33. ↑ "Democracy Matters". www.democracymatters.org.uk/. Vaadatud 15. märtsil 2019.
  34. ↑ Berlin, IDEC 2005. "IDEC 2005 – Documentation". en.idec2005.org. Vaadatud 27. detsembril 2017.
  35. ↑ "European Democratic Education Community – Democratic Education". www.eudec.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. märts 2014. Vaadatud 27. detsembril 2017.
  36. ↑ "Home". www.idenetwork.org.


Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Demokraatlik_haridus&oldid=6749293"