Keeleuniversaal
Keeleuniversaal ehk lingvistiline universaal on keelenähtus, mis on ühine paljudele või kõigile loomulikele keeltele.
Keeleuniversaalid jagunevad hõlmavuse alusel absoluutseteks universaalideks ja universaalseteks tendentsideks. Absoluutsed universaalid on keelenähtused, mis esinevad kõigis seni uuritud keeltes. Sellisteks nähtusteks on näiteks kaashäälikute ja täishäälikute olemasolu, vähemalt ühe sulghääliku olemasolu, vahetegemine nimisõnade ja tegusõnade vahel ning küsimuse moodustamise vahendite olemasolu. Absoluutseid universaale on siiski üsna vähe. Universaalsed tendentsid on nähtused, mida leidub enamikus keeltes, kuid mitte kõigis. Selliseid universaale on märksa rohkem, näiteks vokaali [i], sulghäälikute [p], [t], [k], omadussõnade olemasolu.[1]
Nii absoluutseid universaale kui universaalseid tendentse saab jagada lihtuniversaalideks ja tingimuslikeks universaalideks. Lihtuniversaalid kehtivad keeltes sõltumata sama keele teistest nähtustest. Eelpool kirjeldatud universaalinäited olid kõik lihtuniversaalid. Tingimuslikud universaalid seostavad omavahel kaks või enam struktuurijoont tingimusliku väitena: "Kui keeles on X, siis on seal ka Y." Näiteks: "Kui keeles on kaks helitut sulghäälikut, siis üks neist on [t]".[1]
Põhjaliku keeleuniversaalide loendi on esitanud Joseph Greenberg.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Mati Erelt, "Keeletüpoloogiast", Oma Keel 2005 I, lk 5–13.
