Haagi konventsioon

See artikkel räägib 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel vastu võetud konventsioonidest; teiste Haagis vastu võetud konventsioonide kohta vaata Haagi konventsioon (täpsustus).

Haagi konventsioon tähendab mõnda aastatel 1899–1907 Haagis toimunud diplomaatilistel konverentsidel vastu võetud rahvusvahelist lepingut.

Esimene konverents

Esimese konverentsi kutsus kokku krahv Mihhail Nikolajevitš Muravjov, tsaar Nikolai II välisminister. Oma 1899. aasta 11. jaanuari ringkirjaga pani krahv Muravjov ette aruteluks järgmised teemad:

sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine;
Genfi 1864. aasta konventsiooni põhimõtete kohaldamine meresõjale;
jõustumata jäänud Brüsseli 1874. aasta maasõja seaduste ja tavade deklaratsiooni ümber vaatamine.

Konverents kohtus 18. maist 29. juulini 1899 ja sellest võttis osa 26 riiki.

Kuigi relvastuse piiramise eesmärki ei saavutatud, võttis konverents vastu sõja tavasid määratleva konventsiooni ja kolm deklaratsiooni: lämmatavate gaaside, laienevate kuulide ehk dumdumkuulide ja õhupallidelt laske- või lõhkerelvade kasutamise keelustamiseks. Samuti võeti vastu rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsioon, millega loodi Alaline Vahekohus.

Briti delegatsiooni kuulus 11. lord Reay (Donald James Mackay, söör Ernest Satow ja Eyre Crowe. Vene delegatsiooni juht oli Friedrich Martens. Martensi seisukohavõtu alusel sõnastati ka sõja tavade konventsioonis ka Martensi klausel, mille kohaselt jäävad täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel nii elanikkond kui sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest.

Teine konverents

Kuigi teise konverentsi idee pakkus välja USA president Theodore Roosevelt, kutsus selle ametlikult kokku tsaar Nikolai II. Konverents käis koos 15. juunist 18. oktoobrini 1907 ja seal oli esindatud 44 riiki. Relvastust piirata taas kord ei õnnestunud. Vastu võeti konventsioonid võlgade väljanõudmiseks sõjalise jõu kasutamise kohta; neutraalsete riikide ja isikute õiguste ja kohustuste kohta maa- ja meresõjas; veealuste automaatsete kontaktmiinide paigaldamise kohta; vaenlase kaubalaevade staatuse kohta; merevägede poolt pommitamise kohta ja rahvusvahelise priisikohtu rajamise kohta (ei jõustunud). Konverents taaskordas õhupallidelt relvade kasutamise deklaratsiooni, kuid mitte teisi deklaratsioone. Konverentsi lõppaktideks olid ühehäälne nõustumine kohustusliku arbitraažiga ja rida resolutsioone; muuhulgas kaheksa aasta pärast veel ühe konverentsi kokkukutsumiseks. Kuigi järgmist konverentsi Esimese maailmasõja tõttu kokku ei kutsutud, oli konverentsidel mõju Rahvasteliidu rajamisele.