John Law

John Law (ristitud 21.04.1671 – 21.03.1729) oli Šoti majandustegelane, kes uskus, et raha on vaid vahend vahetustegevuseks ning ei ole väärtus iseeneses ja riiklik jõukus sõltub kaubavahetusest. Ta määrati Prantsusmaa finantside peakontrolöriks Orleansi hertsogi alluvuses, kes omakorda oli kuningas Louis XV asevalitseja.

1716. aastal asutas Law Prantsusmaal erapanga Banque Générale. Kolmveerandi panga kapitalist moodustasid valitsuse võlakirjad, mis sisuliselt tegi asutusest esimese Prantsusmaa keskpanga. Law oli vastutav nii Mississippi kompanii mulli tekke ja lõhkemise kui ka kogu Prantsusmaa majandusliku kokkuvarisemise eest. Seda olukorda on võrreldud 17. sajandi alguse tulbimaaniaga ning veidi hiljem toimunud Inglismaa Lõunamere kompanii mulliga.

Seda auahnet, tapmises süüdi mõistetud šotlast, parandamatut õnnemängijat ja omamoodi finantsgeeniust John Law’d võib süüdistada esimese tõelise börsimulli tekkes ja lõhkemises, kuid kaudselt võib teda pidada ka Prantsuse revolutsiooni põhjustajaks, kuna ta raiskas pöördumatult ära ancien régime’i parima võimaluse reformida oma rahandust. Tema lugu on üks hämmastavamaid ja samas arusaamatumaid põnevusjutte rahanduse ajaloos. Ning see on ka väga tänapäevane lugu.

Elulugu

Varased aastad

Raha ja kaubanduse asjus, 1934

Law sündis Fife'ist pärit pankurite ja kullasseppade suguvõssa; tema isa, William, ostis Firth of Forth'i kohal kõrguva Lauristoni mõisa. Law alustas pereäri ja panganduse õppimisega 14-aastaselt kuni tema isa 1688. aastal suri. Law jättis isa firma ja 1692. aastal siirdus Londonisse, asudes seal mitmesuguste äride ja õnnemänguga oma pärandust laiali pillama

9. aprillil 1694. aastal pidas Law duelli teise Briti dändiga, Edward "Beau" Wilson'iga. Wilson oli Law duellile kutsunud, et võistelda naisterahva, Elizabeth Villiers, soosingu eest. Law tappis Wilsoni ainsa mõõgatorkega. Ta arreteeriti süüdistatuna mõrvas ning tema üle peeti kohtuistung Old Bailey's. Kohtupidamist juhtis sadistlikkuse poolest kurikuulus "pooja-kohtunik" Salathiel Lovell ning Law mõisteti mõrvas süüdi ja talle määrati surmanuhtlus. Law'd hoiti algselt Newgate'i vanglas hukkamist ootamas. Hiljem muudeti tema karistus ümber rahatrahviks, kuna tema kuritegu klassifitseeriti ümber tapmiseks. Wilsoni vend vaidlustas selle otsuse ning see rahuldati, kuid Law'l õnnestus Amsterdami põgeneda.

Majandustegelase väljakujunemine

John Law portree. Autor Alexis Simon Belle

Law poleks võinud leida redutamiseks paremat paika. 1690ndate aastate Amsterdam oli maailma finantsuuenduse pealinn. Tollele jooksikust šotlasele oli Hollandi finantsmaailm nagu ilmutus. Law oli Ida-India kompanii, Vahetuspanga ja börsi suhetest võlutud. Alati valmis õnnemänguks, pidas Law Amsterdami börsi põnevamaks mis tahes kasiinost. Ta jälgis hämmastusega, kuis hangeldajad aktsiate hinna allalöömiseks negatiivseid kuulujutte levitasid ja nn õhukaubanduse (windhandel) spetsid spekuleerisid osakutega, mis isegi ei kuulunud neile. Ümberringi muudkui leiutati. Law ise käivitas nutika skeemi, kuidas kindlustada Hollandi riigiloterii osalisi tühja pileti tõmbamise eest. Ent samas ei olnud Hollandi finantssüsteem Law’ arust veel täiuslik. Kõigepealt ei pidanud ta õigeks Ida-India kompanii osakute piirmäära säilitamist olukorras, kus nende järele valitses nii suur nõudlus. Teiseks ajas teda segadusse Amsterdami Vahetuspanga konservatiivsus. Tolle oma „pangaraha“ oli end õigustanud, kuid enamasti avaldus see raha vaid panga pearaamatusse kantavates arvutulpades. Kui välja arvata kviitungid, mis anti metallraha hoiustavatele kaupmeestele, ei olnud sel pangarahal füüsilist kuju. Juba hakkas Law’ peas kuju võtma jalustrabav idee, kuidas kõiki neid institutsioone nii edasi arendada, et monopoolse kaubanduskompanii varad oleksid ühendatud avaliku pangaga, mis väljastaks pangatähti sarnaselt Inglise Pangaga. Peagi põles Law soovist katsetada kogu oma uut finantssüsteemi mõne pahaaimamatu rahva peal. Kuid millise? Alustuseks katsus ta õnne Genovas, kaubeldes seal valuuta ja väärtpaberitega. Siis veetis ta mõne aja Veneetsias, päeval kaubeldes ja öösel kaarte mängides. Koos krahv Islay’ga pani ta Londoni aktsiaturul kokku tüseda portfelli. Nagu siit järeldada võib, olid Law’l väga head sidemed. Kuid tema käitumine jäi sellegipoolest ebasündsaks. Krahv Branbury tütart leedi Catherine Knowlesi peeti tema naiseks ja ta oli tema kahe lapse ema, ehkki tegelikult oli Catherine abielus teise mehega. 1705. aastal saatis Law Šotimaa parlamendile märgukirja, hiljem avaldatud pealkirja all „Raha ja kaubanduse asjus“, milles ta tegi ettepaneku asutada uus pank. Tema peamine idee oli, et uus pank peaks välja andma intressi kandvaid pangatähti, mis astuksid sularaharingluses müntide asemele. Šoti parlament lükkas ettepaneku tagasi napilt enne Inglismaaga ühinemise akti vastuvõtmist. Kodumaas pettunud, sõitis Law Torinosse ja saavutas 1711. aastal audientsi Savoia hertsogi Victor Amadeus II juures. Nagu kirjas „Piemonte mälestustes“, tegi ta taas juttu paberraha kasutuselevõtust. Law sõnutsi oli avatud krediidi aluseks usaldus ja ainult usaldus; kui on olemas usaldus, siis töötab paberraha sama hästi kui mündid. „Ma olen lahendanud tarkade kivi saladuse,“ lausu ta ühele sõbrale, „ma oskan paberist kulda teha.“ Hertsog aga põikles kõrvale, märkides, et „ma pole küllalt rikas, et ennast laostada.“

Uuendused Prantsusmaal

Miks oli see just Prantsusmaa, kus Law sai võimaluse oma finantsalkeemiat katsetada? Prantslased ju lõpuks teadsid, kes ta on: 1708. aastal oli Louis XIV välisminister markii de Torcy liigitanud Law’ professionaalseks õnnemängijaks (joueur) ja võimalikuks spiooniks. Põhjus peitus asjaolus, et Prantsusmaa fiskaalprobleemid olid lausa meeleheitlikud. Ägades Louis XIV sõdadest tekikinud meeletu võlakoorma all, seisis valitsus silmitsi juba kolmanda pankrotiga vähem kui saja aasta jooksul. Kroonuvõlgade revideerimist (Visa) peeti vältimatuks; selle käigus paljud võlad tühistati või neid vähendati, mis tegelikult tähendas, et riik jättis osa kohustustest täitmata. Kuid isegi pärast seda tuli defitsiidi korvamiseks välja lasta 250 miljonit uut väärtpaberit (billet d’état), mis kandsid intressi. Olukorda halvendas veelgi valitsuse katse vähendada kuld- ja hõberaha hulka, mis paiskas majanduse langusesse. Kõigile neile probleemidele pidi Law’l olema lahendus. 1715. aasta oktoobris edastas Law kuninglikule nõukogule oma esimese ettepaneku väärtpabereid väljastava panga loomiseks, kuid see lükati tagasi hertsog de Noailles’i vastuseisu tõttu Law jultunud nõudmisele, et pank peaks funktsioneerima ühtlasi riigikassana, kogudes kokku maksudest laekuvad rahad. Järgmine ettepanek puhtalt erapanga loomiseks oli edukam. 1716. aastal asutati Law juhtimise all Banque Générale. See sai 20 aastaks õiguse anda välja kuld- või hõbemüntideks vahetatavaid paberist pangatähti. Kapitaliks määrati 6 miljonit liivrit (1200 osakut à 5000 liivrit), millest kaks kolmandikku maksti nüüdseks juba mõnevõrra devalveerunud billet d’états’des, nii et tegelik kapital moodustas umbes 2,85 miljonit. Esialgu tundus see olevat tagasihoidlik ettevõtmine, kuid Law’ sihiks oli midagi märksa grandioossemat ja ta oli kindlasti nõuks võtnud sellest ideest nakatada alaealise Louis XV asevalitsejat Orleansi hertsogit. 1717. aastal pääses ta sammu edasi, kui anti välja määrus, et Banque Générale’i väärtpabereid tuleb kasutada kõigi maksude maksmiseks, mis mitmel pool esialgu vastuseisu tekitas, kuid valitsus surus oma tahtmise peale. Law’ unistuseks oli taastada prantslaste majanduslik kindlustunne ja rajada selleks Hollandi mudeli järgi tõeline riigipank, kuid selle vahega, et sellel pangal peab olema õigus emiteerida ka paberraha. Paberraha pidi elavdama Prantsusmaa kaubandust – ja seeläbi suurendama ka Prantsusmaa majanduslikku võimu. „Pank ei ole mu ainus ega isegi mitte suurim idee,“ lausus ta asevalitsejale. „Ma rajan midagi sellist, mille kasu Prantsusmaale on nii suur, et see hämmastab kogu Euroopat – midagi, mille mõju on veel võimsam kui Ameerika avastamisel.“ Law oli rahandust uurinud vabariiklikus Hollandis, kuid oma süsteemi teostamiseks pidas ta absolutistlikku Prantsusmaad paremaks. „Ma olen veendunud,“ kirjutas ta, „et absoluutse võimuga asjatundlik valitseja suudab kergemini laiendada oma krediiti ja leida vajalikke vahendeid kui piiratud võimuga valitseja.“ See oli rahandusabsolutismi teooria, mis põhines Law’ väitel, et „nii nagu sõjanduses ja seadusandluses, nii peab ka rahanduses kõrgeim võim kuuluma üheleainsale isikule.“ Põhieesmärgiks oli muuta laenamine riigile kergemaks ja kiiremaks, kui endistel aegadel, mil tuli oma sõdu finantseerida peost-suhu meetodil. Law’ plaani kohaselt pidi monarh delegeerima oma rahanduse „kaubanduskompaniile, millesse järk-järgult hõlmatakse kogu kuningriigi kaubandus“. Law’ sõnutsi pidi kogu rahvast niimoodi saama „kaupmeeste ühendus, kellel on sularaha jaoks kuninglik pank, milles kogu kaubandus, kaup ja raha taasühineb“. Nagu see oli tõsi Hollandi puhul, nii seisis ka Law’ visiooni keskmes impeerium. Tema arvates olid prantslased oma meretaguste valduste arendamisel liiga loiud. Seepärast tegi ta ettepaneku võtta ühtse juhtimise alla Prantsusmaa kaubandus Louisianaga – see tohutu, kuid täiesti hooletussejäetud maalahmakas sirutus Mississippi suudmest üle kogu Kesk-Lääne, vastates ligikaudu veerandile tänapäeva Ameerika Ühendriikide territooriumist. 1717. aastal anti vastrajatud Läänekompaniile (Compagnie d’Occident) kahekümne viieks aastaks monopoolne õigus kauplemiseks Louisianaga, samuti kontroll provintsi siseasjade üle. Kompanii kapital määrati 100 miljonile liivrile, mis oli Prantsusmaa kohta pretsedenditu summa. Ühe aktsia nimiväärtuseks sai 500 liivrit ja kõiki prantslasi ning välismaalasi julgustati neid ostma (osamaksude kaupa) billet d’états’de eest, mis vahetati 4-protsendiliste perpetuiteetide (igaveste rentide) vastu. Law’ nimi troonis direktorite nimekirja tipus. Vastab tõele, et algul esines „Law’ süsteemile“ ka vastuseisu. Hertsog de Saint-Simon märkis teravapilguliselt: "Selline asutus võib iseenesest ju hea olla, kuid seda vaid vabariigis või Inglismaa-suguses monarhias, kus finantse kontrollivad need, kes neid ise tekitavad, ja kes tekitavad neid vaid niipalju, kui nad suvatsevad. Ent riigis, mis on nõrk, muutlik ja absolutistlik, nagu Prantsusmaa, jääb puudu hädavajalikust stabiilsusest, kuna kuningas võib (...) panga liiga kergesti põhja lasta – ja kiusatus seda teha saab olema liiga suur."

Nagu öeldu tõestamiseks alustas Pariisi parlament (Pariisi parlament ei olnud esinduskogu nagu Inglise parlament, vaid kohtuorgan) 1718. aasta algul vihaseid rünnakuid uue rahandusministri René D’Argensoni (ja Law’ panga) vastu, protestiks metallraha 40%-lise odavnemise vastu ministri korraldusel, mis oli parlamendi kaebust mööda tekitanud „nii suure segaduse, et neist asjadest ei saa enam keegi midagi aru“. Võistlev kompanii, rajatud vendade Pâris’te poolt, oli sedaaegu investorite ligitõmbamisel edukam kui Law’ Läänekompanii. Paraku pani asevalitseja Law’ rõõmuks – ja kasuks – tõeliselt absolutistlikul viisil taas maksma kroonu eelisõigused. („Kui palju kasu tõuseb despootlikust võimust seesuguste institutsioonide sünni juures, millele rahvas puhtast harjumatusest nii kõvasti vastu sõdib!“ õhkas Law.) Vähe sellest, alates 1718. aasta teisest poolest hakkas valitsus Läänekompaniile jagama privileege, mis pidid tõstma tema aktsiate atraktiivsust. Augustis sai kompanii õiguse koguda tubakale kehtestatud maksu. Detsembris sai kompanii eesõigusi Senegali kompaniis. Et Law’ positsiooni veelgi enam turvata, võeti Banque Générale kuningliku eestkoste alla ja nimetati 1718. aasta detsembris ümber Banque Royale’iks, millega temast sai faktiliselt esimene Prantsusmaa keskpank. Banque Royale’i pangatähtede ligitõmbavuse tõstmiseks seati sisse kord, et neid saab nüüdsest vahetada kas écus de banque (mis tähistasid teatud kindlat hõbedakogust) või sagedamini kasutatavate livres tournois vastu (arvestusühik, mille kurss kulla ja hõbeda suhtes võis kõikuda). Juulis lõpetati écu’de väljastamine ja nad kõrvaldati käibelt, 22. aprillil 1719 aga sätestati, et hõbeda perioodilised odavdamised ei mõjuta enam pangatähti. Prantsusmaa üleminek metallrahalt paberrahale oli alanud.

Mississippi kompanii

Samal ajal Läänekompanii aina laienes. 1719. aastal võttis ta üle Prantsuse Ida-India ja Hiina kompaniid, millega moodustus nn Mõlema India kompanii (Compagnie des Indes), mis sai rohkem tuntuks küll Mississippi kompanii nime all. Juulis garanteeris Law üheksaks aastaks kuningliku rahapaja kasumi. Augustis kahmas ta võistleva finantsühenduse käest ära kaudsete maksude rentniku õigused, mis aasta varem olid lubatud võistlejale. Septembris lubas Läänekompanii valitsusele 1,2 miljardi suuruse laenu, et valitsus võiks kinni maksta kogu riigivõla. Veel kuu aega hiljem saavutas Law kontrolli otseste maksude kogumise üle. Law oli oma süsteemi üle uhke. Ta kirjutas, et see, mis eksisteeris varem, ei olnud palju rohkem kui „kviitungite ja väljamaksete meetod“. Seevastu nüüd „on terve ideede ahel, mis toetavad teineteist ja avavad üha selgemalt oma lähteprintsiibi“. Moodsates terminites ütleksime, et Law üritas läbi viia reflatsiooni. Prantsusmaa majandus oli 1716. aastal vähikäiku teinud ja Law’ ekspansiivne rahapoliitika, st ringluses oleva raha hulga suurendamine pangatähtede abil kujutas endas kahtlemata stiimulit, mida hädasti vajati. Ühtlasi üritas ta (üldsegi mitte ebamõistlikult) halvasti hallatud ja koormava riigivõla konverteerida tohutu suure, maksukogumise õiguste ja monopoolsete kaubandusprivileegidega varustatud kompanii aktsiateks. Kui see oleks tal õnnestunud, oleksid Prantsuse monarhia finantsmured murtud olnud. Ent Law’l ei olnud selget ettekujutust, millal tuleks kinni pidada. Otse vastupidi, nüüd juba üüratuks kasvanud kompanii suuraktsionärina oli tal monetaarse ekspansiooni jätkamise vastu tugev isiklik huvi. Ekspansioon, mida võis teostada tema enda pank, hakkas tekitama mulli, millest ta ise kõige rohkem kasu lõikas. See oli umbes nii, nagu oleks üks ja sama inimene juhtinud korraga viitsadat Ameerika juhtivat firmat (Fortune 500), USA riigikassat ja Föderaalreservi. Kas selline inimene seaks ohtu oma massiivse aktsiaportfelli väärtuse, tõstes ettevõtete makse või intressimäärasid? Pealegi, Law’ süsteem pidigi kas mulli tekitama või läbi kukkuma. Mitmesuguste teiste kompaniide ja maksurendiõiguste omandamist finantseeriti mitte kompanii kasumist, vaid lihtsalt aktsiate juurdetrükkimise teel. 17. juunil 1719 lasi Mississippi kompanii välja 50 000 aktsiat, 550 liivrit tükk (ehkki nimiväärtuseks oli märgitud 500 liivrit, nagu ka varasema Läänekompanii aktsiate puhul). Emissiooni edukuse tagamiseks kirjutas Law ise sellele alla, mis oli talle iseloomulik õnnemängija käik, kuid nagu ta ise tunnistas, maksis see tallegi magamata öö. Et vältida süüdistusi, nagu lõikaks tema üksinda kasu aktsiate hinnatõusu pealt, andis ta Läänekompanii vanadele aktsionäridele eesõiguse neid uusi osakuid (mida hakati nimetama „tütreiks“, vanu „emadeks“) omandada. 54 1719. aasta juulis lasi Law välja kolmanda 50 000-se partii aktsiaid („tütretüred“) – nüüd juba hinnaga 1000 liivrit tükk -, et saadakokku 50 miljonit, mida oli vaja maksta kuninglikule rahapajale. Loogiliselt võttes pidanuks aktsionäride arvu selline suurendamine tooma kaasa üksikaktsiate hinna languse. Kuidas suutis Law’ õigustada väljalaskehinna kahekordseks tõstmist? Näiliselt õigustas kahekordset hinda lubadus suurtele kasumitele, mis hakkavad tulema Louisianast. Just sel põhjusel kulutas Law nii palju jõudu roosiliste kujutluspiltide esilemanamisele, mis kujutasid kolooniat tõelise Eedeni aiana, kus sõbralikud pärismaalased innukalt kõige eksootilisemat kaupa kokku kannavad, et lasta see Prantsusmaale saata. Selleks rajati Missisippi suudmesse uhke linn nimega La Nouvelle-Orléans, New Orleans, et meelitada edevat asevalitsejat. Ei saa öelda, et need visioonid oleksid täiesti alusetud olnud, kuid nende tõekssaamine oli alles kauge tulevikumuusika. Et asi kindel oleks, värvati Reinimaalt, Šveitsist ja Elsassist kolonistideks mitu tuhat vaesunud Saksa talupoega. Paraku leidsid õnnetud immigrandid Louisianasse saabudes eest lämmatava, putukatest kihava soo. Ainsa aastaga suri 80% saabujatest nälga või troopilistesse haigustesst nagu kollapalavik (ellujäänute järglasi võib tänini kohata Acadiana kihelkondades nagu St Charles, St James ja St John the Baptist). Niisiis oli kibekiirest tarvis uut õigustust 40% intressile, mida Law nüüd maksis. Selle pakkus paberraha. Alates 1719. aasta suvest aitas Banque Royale suuremeelselt kõiki, kes soovisid osta „tütreid“ või „tütretütreid“, andes neile aina uute aktsiate ostuks laenu, mille tagatiseks võisid olla needsamad ostetavad aktsiad. Nagu võiski arvata, tõusid aktsiahinnad lakke. 1. augustil oli „emade“ hind 2750 liivrit, 30. augustiks oli see tõusnud 4100-le ja 4. septembriks 5000-le. Selle mõjul lasi Law välja veel 100 000 aktsiat ja lasi need uue turuhinnaga müüki. Sama suured emissioonid järgnesid 28. septembril ja 2. oktoobril, millele 4. oktoobril järgnes väiksem, 24 000 osakuline partii (mida küll avalikult müüki ei pandud). 1719. aasta augustis tõusis ühe aktsia hind üle 9000 liivri ja saavutas lae 2. detsembril – 10 025 liivrit. Mitteametlikul futuuride turul arvestati aktsiate hinna tõusuga 1720. aasta märtsiks 12 500 liivrini. Eufooriast oli kiiresti saamas maania. Mõned inimesed haistsid halba. „Kas te olete seal Pariisis kõik hulluks läinud?“ küsis Voltaire kirjas härra de Génonville’ile 1719. aastal. „Sellist kaost ei oska isegi mina seletada.“ Iiri pankur ja majandustegelane Richard Cantillon oli Law’ süsteemi kokkuvarisemises nii kindel, et müüs kõik maha ja lahkus Pariisist 1719. aasta augusti algul. Londonis vangutas pead Daniel Defoe: prantslased on kokku kuhjanud „hunniku rafineeritud õhku“. Law’ karjäär, irvitas ta, illustreerib uutmoodi edustrateegiat: "Tuleb võtta mõõk, tappa paar kavaleri, sattuda Newgate’i vanglasse, lasta end poomissurma mõista, siis võimaluse korral vanglast põgeneda – jätke see muide meelde -, sõita kusagile võõrale maale, hakata börsimaakleriks, asutada Mississippi aktsiaselts, hullutada tervet rahvast ja te oletegi tähtis mees. Muidugi juhul, kui teil kõvasti veab (...)" Ent suuremal osal jõukatest pariislastest oli Law suutnud pea segi ajada. Sularahakraani valdajana võis ta maksta välja kõik võlgu jäädud riiklikud toetused ja neid isegi ette maksta, mis oli kindel viis endale kõrgemates klassides toetajaid leida. 1719. aasta septembriks tungles kitsal, St Martini ja St Denis’ tänavaid ühendaval Quincampoix’ põiktänaval, kus asus kompanii aktsiamüügi kontor, juba sadu inimesi. Ühe Briti saatkonna ametniku kirjelduse järgi oli tänav „varahommikust kuni hilisõhtuni täis printse ja printsesse, hertsogeid ja peere ja hertsoginnasid jne, ühesõnaga kogu Prantsusmaa hiilgust. Nad müüvad mõisu ja pandivad oma ehteid, et osta Mississippi aktsiaid.“ Leedi Mary Wortley Montagu, kes käis Pariisis 1719. aastal, oli „võlutud vaatepildist (...) kuidas üks inglane (või vähemalt britt) on Pariisis kõigist ülim, ma mõtlen härra Law’d, kes kohtleb nende hertsogeid ja peere äärmisel de haute en bas (ülalt alla) ja kelle suhtes nood ilmutavad täielikku allumist ja lugupidamist – vaesed hinged!“ Just noil joovastavail kuudel võeti kasutusele sõna „miljonär“. (Niisiis leiutati Prantsusmaal nii antrepenöörid kui miljonärid.) Polnud siis ime, et 10. detsembril nähti Law’d esmakordselt ka missal, kuna ta oli hakanud katoliiklaseks, et teda saaks määrata riigiametisse. Tal oli põhjust oma Loojat päris mitme asja eest tänada. Kui ta siis järgmisel kuul kõigiti kombe- ja korrakohaselt Prantsusmaa finantside peakontrolöriks kinnitati, oli tema triumf täielik. Law’ kontrolli all oli nüüd

• kõigi Prantsusmaa kaudsete maksude kogumine;
• kogu Prantsusmaa riigivõlg;
• kõik Pranatsusmaa 26 rahapaja, kus vermiti Prantsuse kuld- ja hõbemünte;
• Louisiana koloonia;
• Mississippi kompanii, millel oli monopol tubaka impordile ja müügile;
• Prantsusmaa karusnahakaubandus Kanadaga ja
• kogu Prantsusmaa kaubandus Aafrika, Aasia ja Ida-Indiaga.

Peale selle kuulus Law’le kui eraisikule

• Hôtel de Nevers Richelieu tänaval (praegu Rahvusraamatukogu);
• Mazarini palee, kus asusid ka kompanii kontorid;
• enam kui kolmandik Vendôme’i väljaku (tollal Louis Suure väljak) äärsetest hoonetest;
• üle kahekümne maamõisa;
• mitu istandust Louisianas ja
• 100 miljoni liivri eest Mississippi kompanii aktsiaid.

Tegelikult eelistas Law palvetamisele riskimist. Näiteks 1719. aasta märtsis vedas ta hertsog de Bourboniga tuhande luidoori peale kihla, et sel kevadel enam jääd ei tule. (Ta kaotas.) Teine kord pani ta välja 10 000 ühe vastu, et ta sõber ei viska kuue täringuga teatavat punktisummat. (Võib-olla kaotas ta seegi kord, sest võimalikke tulemusi on kõigest 31. Tõenäosus saada 21 punkti on umbes üks kümne vastu.) Kuid suurim kihlvedu oli ikkagi tema süsteem. Nagu kirjutas keegi murelik Briti diplomaat 1719. aasta augustis, kõneles Law päevast päeva, kuidas ta „tõstab Prantsusmaa seninägemata kõrgustesse, nii et see maa hakkaks jagama seadust kogu Euroopale; kuidas ta võib mistahes hetkel hävitada Inglismaa ja Hollandi kaubanduse ning rahanduse, kui ta vaid soovib; kuidas ta võib tahtmise korral hävitada Inglise Panga ja meie Ida-India kompanii.“ Ka vedas Law kihla Londonderry krahvi (ja peaminister William Pitti onu) Thomas Pittiga, et Briti aktsiad järgmisel aastal langevad. Ta laenas 1000 aktsiat, igaühe nimiväärtus 100 naela, ja müüs need 180 000 naela eest lühikeseks, st 180 naela tükk ehk 80% nimiväärtusest kõrgemalt, tagastamistähtajaga 25. august 1720. (Kihlveo ajal, 1719. augustis, oli nende hind 194 naela tükk, mis tähendab, et Law eeldas aktsiate hinna langemist vähemalt 14 naela võrra.) Kuid Law õnn ei saanud kesta igavesti. Juba enne tema määramist finantside peakontrolöriks olid hakanud ilmnema esimesed märgid mullitsükli neljanda faasi – ängi – peatsest saabumisest. Kui Mississippi aktsia hind 1719. aasta detsembris langema hakkas, maandudes 14. detsembril 7930 liivril, võttis Law appi esimese oma mitmest kunstlikust hädaabinõust selle uueks ülespumpamiseks ja avas Banque Royale’i juures büroo, kus lubati müüa (ja osta) aktsiaid kindlaksmääratud hinnaga 9000 liivrit. Otsekui asjade lihtsustamiseks tuli 22. veebruaril 1720 teade, et kompanii võtab üle ka Banque Royale’i. Law oli lasknud välja ka 1000-liivrised optsioonid (primes), mis andsid omanikule õiguse järgneva kuue kuu jooksul 10 000 liivri eest osta ühe aktsia (see tegi kokku 11 000 liivrit – 900 liivrit rohkem kui oli 8. jaanuaril saavutatud uus hinnatipp 10 110 liivrit). Need meetmed võimaldasid hoida aktsia hinda ülalpool 9000 liivri piiri kuni jaanuari keskpaigani (tõsi, kindlaksmääratud hind muutis optsioonid väärtusetuks; seepeale lubas suuremeelne Law optsiooniomanikel need vahetada aktsiateks kursiga 10 optsiooni ühe aktsia eest). Kuid väljaspool aktsiaturgu kogus inflatsioon hirmuäratavalt jõudu. Oma tipphetkel 1720. aasta septembris olid hinnad Pariisis keskeltläbi kaks korda kõrgemad kui kahe aasta eest, kusjuures enamik hinnatõusust oli toimunud viimase üheteistkümne kuu jooksul. See oli Law poolt ringlusse paisatud lisaraha mõju. Veidi enam kui aastaga oli ta ringleva paberraha massi kahekordistanud. 1720. aasta maikuuks oli Prantsuse raha koguhulk (pangatähed pluss inimestele müüdud aktsiad, kuivõrd viimased olid vabalt vahetatavad sularaha vastu) umbes neli korda suurem kui viimati kuld- ja hõbemüntide ajal. Pole üllatav, et paberraha devalveerimist kartes hakkas nii mõnigi taas eelistama kuld- ja hõberaha. Üdini absolutistina reageeris Law esmalt keeldude ja käskudega. Pangatähed kuulutati ainsaks maksevahendiks, kulla ja hõbeda väljavedu keelati, nagu ka kullast ja hõbedast esemete tootmine ning müük. 1720. aasta 27. veebruari kohtumäärusega keelati eraisikuil omada rohkem kui 500 liivri väärtuses metallraha. Võimudel oli voli selle keelu jõustamise eesmärgil otsida läbi inimeste kodusid. Voltaire nimetas seda „kõige ebaõiglasemaks ediktiks, mis iial välja antud“ ja „türanliku absurdi viimseks piiriks“. Samal ajal surkis Law nagu kurjast vaimust vaevatud pangatähtede vahetuskursi kallal, muutes kulla ametlikku hinda paberraha suhtes 1719. aasta septembrist kuni 1720. aasta detsembrini 28 korda ja hõbeda hinda koguni 35 korda – ainsa eesmärgiga muuta paberraha inimestele ligitõmbavamaks kui mündid. Kuid nende sageli omavahel vastuolus olevate määruste voog ajas inimesed ainult segadusse ja tõestas reeglit, et absolutistlikul võimul on kalduvus üritada muuta majandusseadusi nii, et nad võimule sobiksid. „mingi verivärske salamaagia sunnil,“ meenutas hiljem üks vaatleja, „koondusid sõnad kokku ediktideks, millest keegi aru ei saanud, ning õhku täitsid segased ideed ja kummitused“. Ühel päeval võis kulda ja hõbedat vabalt välja vedada, järgmisel päeval enam mitte. Ühel päeval trükiti paberraha, nii et trükipress tuline, järgmisel päeval seadis Law eesmärgiks piirata paberraha hulka 1,2 miljardiga. Ühel päeval oli Mississippa aktsia kindlaksmääratud hind 9000 liivrit, järgmisel päeval enam mitte. Kui garanteeritud hind 22. veebruaril kõrvaldati, siis aktsiate turuhind, nagu võiski arvata, kukkus. Kuu lõpuks oli see langenud 7825 liivrile. 5. märtsil tegi Law (ilmselt asevalitseja survel) järjekordse kannapöörde, sätestas taas aktsiatele 9000 liivrise garanteeritud hinna ja tegi jälle lahti büroo, mis neid selle hinna eest ostis. Kuid see tähendas, et rahamassi kasvult on taas piirang maha võetud, hoolimata sellesama dekreedi kinnitusest, et „pangatäht on raha, mille väärtust ei tohi alandada“, ning hoolimata varasemast eesmärgist piirduda 1,2 miljardi liivriga. Nüüdseks olid väikeinvestorid juba vägagi rõõmsad, et võisid oma aktsiad vahetada paberrahaks kursiga 9000 liivrit tükk. 1720. aasta veebruarist maini suurenesid inimeste paberrahahoiused 94% võrra, aktsiahoiused aga langesid allapoole üht kolmandikku aktsiate koguhulgast. Näis vältimatu,et üsna varsti müüakse kõik aktsiad maha, mis põhjustab võimsa sularaha juurdevoolu ja inflatsiooni tõusu. 21. mail tegi Law meeleheitliku katse lagunemist peatada ja veenis asevalitsejat välja andma deflatsioonidekreeti, millega nähti ette kompanii aktsiate ametliku hinna järk-järguline (kuuajaste sammudega) alandamine 9000 liivrilt 5000 liivrile ja samal ajal ringleva raha hulga vähendamine poole võrra. Ühtlasi devalveeriti paberraha, millega hüljati varasem lubadus seda mitte teha. Ning nüüd tuli äkki ilmsiks, et isegi absolutism, see Law süsteemi alustugi, ei ole kõikvõimas. Rahva üldine pahameel sundis valitsust need meetmed vaid kuus päeva hiljem ära muutma, kuid usaldus süsteemi vastu oli kadunud ja seda asjaolu ei saanud enam miski ära muuta. Pärast põgusat tuulevaikust kukkus aktsia hind algselt 9005 liivrilt (16. mail) 4200 liivrile (31. mail). Vihane rahvahulk kogunes panga ette ja pangal oli raskusi, et rahuldada inimeste nõudlust paberraha järele. Lendasid kivid, purunesid aknad. „Kõige suuremaid kaotusi kannab selle maa rahvas,“ kirjutas üks Briti vaatleja, „ja tagajärjed mõjutavad kõiki klasse ning nendevahelisi suhteid. Pole võimalik kirjeldada, kui suur ja üldine on olnud nende jahmatus ning masendus toimunu üle; kõik siniverelised printsid ja muud tähtsad isikud avaldavad häälekalt oma vastuseisu.“ Law sai Pariisi parlamendi istungil põhjaliku peapesu. Asevalitseja andis järele, tühistades 21. mai dekreedi. Law pakkus vabatahtlikku tagasiastumist, kuid seda tal ei lubatud, vaid vallandati 29. mail. Ta pandi koduaresti ja tema vaenlased soovisid teda näha Bastille’s. Juba teist korda terendas Law’le vangla ja isegi hukkamine. (Uurimiskomisjon tegi kiirelt kindlaks, et Law’ korraldatud paberrahaemissioonid olid ületanud kindlaksmääratud piiri, nii et süüdimõistmiseks oli alus olemas.) Banque Royale pani uksed kinni. John Law ei olnud ainult meisterpõgeneja, vaid ka meisterpettur. Üsna pea tuli ilmsiks, et mitte keegi peale tema ei suuda päästa süsteemi – mis oli lõpuks tema süsteem – täielikust kokkuvarisemisest. Tema tagasikutsumine ametisse (seekord küll vähem glamuursele kaubanduse peaintendandi kohale) põhjustas börsil ostupaanika, mis tõstis Mississippi kompanii aktsiate hinna 6. juuniks tagasi 6350 liivri peale. See oli siiski vaid ajutine paranemine. 10. oktoobril oli valitsus sunnitud uuesti seadustama kulla ja hõbeda kasutamise riigisisestes arveldustes. Mississippi aktsia hind jätkas kukkumist, ületades septembris 2000 ja detsembris 1000 liivri piiri. Nüüd ei saanud täiemahulist paanikat enam kuidagi edasi lükata. Law, keda rahvas teotas ja ajakirjandus mõnitas, otsustas lõpuks Prantsusmaalt põgeneda. Enne lahkumist toimus „liigutav jumalagajätt“ Orleansi hertsogiga. „Sire,“ ütles Law, „ma tunnistas, et olen teinud suuri vigu. Tegin neid seetõttu, et olen kõigest inimene, ja kõik inimesed on ekslikud. Aga ma kinnitan, et ükski mu ekslikest sammudest ei lähtunud pahast tahtest ega ebaaususest, ning midagi sellist ei avastata ka minu tegevusest tervikuna.“ Sellegipoolest ei lubatud tema naisel ja tütrel lahkuda Prantsusmaalt seni, kuni uurimine polnud lõpetatud.

Allakäik

Mississippi mull lõhkes, nagu oleks keegi teda mõõgaga torganud, ja väljapaiskuva õhu vilin kajas vastu kogu Euroopas. Üks Hollandi investor sai nii vihaseks, et tellis spetsiaalselt Hiinast seeria taldrikuid. Ühel oli kiri „Jumal küll, mu aktsiad on väärtusetud!“, teine ütles veelgi otsesemalt: „Sitaosakud ja õhumüümine.“ Mis puutub Amsterdami investoreisse, siis neile ei olnud Law tõesti müünud midagi peale õhu – erinevalt Hollandi Ida-India kompaniist, mis oli hädaaegadel maksnud aktsionäridele vürtside ja kangastega. Valmistati ka seeria humoorikaid allegoorilisi gravüüre pealkirjaga „Suur hulluse vaatemäng“, millel kujutati palja tagumikuga börsimaaklereid münte söömas ja Mississippi aktsiaid ekskrementeerimas, ogaraid investoreid Quincampoix’ tänaval amokki jooksmas, misjärel nad hullumajja veetakse, ja lõpuks Law’d ennast lõbusalt taevastest õhulossidest mööda sõitmas, kaks rääbakat Gallia kukke kaariku ees. Law ei lahkunud ilma ise rahalist kahju kandmata. Tegelikult lahkus ta Prantsusmaalt enam-vähem puupaljalt ja seda tänu oma kihlveole krahv Londonderryga, et Inglise Ida-India kompanii aktsia langeb 180 naelsterlingile. 1720. aasta aprilliks oli nende hind tõusnud 235 naelale ja see jätkas tõusmist sedamööda, kuidas investorid lahkusid Pariisist ja otsisid vaikset sadamat Londonist (kus paisus parajasti nn Lõunamere mull, kuid see ei olnud nii suurejooneline). Juuniks oli hind tõusnud 420 naelsterlingile ja augustis, kui Law’ kell kukkus, oli see vaid veidi madalam – 345 naela. Nende tohutute summade väljamaksmine laostas ka Law’ Londoni pankuri George Middletoni. Prantsusmaa kaotused ei olnud aga pelgalt finantsilised. Law’ mull ja selle lõhkemine paiskas Prantsusmaa tema arengus saatuslikult tagasi, jättes prantslased mitmeks inimpõlveks ilma paberrahast ja aktsiaturust. Prantsuse monarhia fiskaalkriis jäi lahendamata ja riik elas oma viimasel perioodil, Louis XV ning Louis XVI valitsusajal, peost suhu, komberdades ühest nurireformist teise, kuni kuninglik pankrot revolutsiooni vallandas.

Elu viimased aastad

Algselt peale mulli lõhkemist kolis Law 22. detsembril 1720 vaesunult Brüsselisse, kuna tema varad Prantsusmaal konfiskeeriti Järgnevad aastad tegeles ta õnnemängudega Roomas, Kopenhaagenis ja Veneetsias, kuid ei küündinud enam kunagi oma endiste rikkusteni. 1723. aastal sai Law loa naasta Londonisse. Ta elas seal neli aastat, kolis seejärel Veneetsiasse, kus nakatus kopsupõletikku ja suri 1729. aastal.

Raamatud

Mitte-ilukirjandus

• Adams, Gavin John (2017). John Law: The Lauriston Lecture and Collected Writings. Newton Page. ISBN 9781934619155.. Sisaldab tervet loengut John Law elust, mille autor pidas Law perekonna kodus Lauristoni lossis.
• Adams, Gavin John (2012). Letters to John Law. Newton Page. ISBN 9781934619087.. 18. sajandi alguse propagandistlikud pamfletid, mis dokumenteerivad John Law Inglismaale naasmisega kaasaskäinud hüsteeriat, peale seda, kui ta oli Mississippi mulli lõhkemise tõttu Prantsusmaalt välja saadetud. Sisaldab palju kronoloogiat.
• Defoe, Daniel (2013). John Law and the Mississippi Scheme: An Anthology. Newton Page. ISBN 978-1934619070..
• Gleeson, Janet (2000). The Moneymaker. Bantam Books. ISBN 978-0857501134.. John Law biograafia.
• Hyde, H. Montgomery (1948). John Law: The History of an Honest Adventurer=. Home & Van Thal.
• Mackay, Charles (1841). Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds. Richard Bentley. {{cite book}}: parameetris |author= on üldnimi (juhend)
• Minton, Robert (1975). John Law: The Father of Paper Money. Association Press. ISBN 978-0809619047..
• Murphy, Antoin E. (1997). John Law: Economic Theorist and Policy-Maker. Oxford University Press. ISBN 9780198286493.. Suurim kogumik Law enda kirjatöid. See teos on väidetavalt tõstnud Law mainet ja näidanud teda ka kui majandusteoreetilist mõtlejat.
• Thiers, Adolphe (2011). The Mississippi Bubble: A Memoir of John Law. Newton Page Classics. ISBN 978-1934619056.

Ilukirjandus

• Anonüümne (1720). Het Groote Tafereel der Dwaasheid. Amsterdam. 1720. aasta finantskriisi kirjeldav toonane satiir.
• Sabatini, Rafael (1949). The Gamester. Houghton Mifflin.. Ilukirjanduslik käsitlus Law karjäärist Orleansi hertsogi finantsnõunikuna.

Filmid

Sharon Condie ja Richard Condie 1978. aasta animatsioon John Law and the Mississippi Bubble on humoorikas tõlgendus antud teemast. Film esilinastus Kanadas 1979. a. septembris ning seda müüdi ka rahvusvaheliselt. Film sai auhinna Tampere filmifestivalilt.

Välislingid

• John Law
• Project Gutenberg Edition of Fiat Money Inflation in France: How ...
• John Law: Proto-Keynesian, by Murray Rothbard