Mine sisu juurde

Taube

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 3. märts 2024, kell 11:37 kasutajalt The Prince of Tartu (arutelu | kaastöö) (→Vaata ka)
 See artikkel räägib põlisaadlisuguvõsast; Venemaa aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Taube (Venemaa suguvõsa)
Taube suguvõsa aadli- ja parunivapp
Taube suguvõsa vabahärravapp

Taube (varem Tuve ja Thuwe) (vene keeles Таубе) on Vana-Liivimaa põline vasallisuguvõsa.[1]

Ajalugu

1668. aastal sai ooberst Eduard Taube naturalisatsiooni kaudu Rootsi aadlikuks ja immatrikuleeriti samal aastal Rootsi rüütelkonda (tituleerimata aadlisuguvõsana nr 734).[2][3]

1746 immatrikuleeriti suguvõsa Eestimaa (nr 59) ja 1747. aastal Liivimaa (nr 18) rüütelkonda.[4][5]

Venemaa suguvõsaliini Saksimaa parunitiitlit kinnitati Riiginõukogu poolt Venemaal aastatel 1855, 1857, 1865 & 1866

Suguvõsa nimest

Tuve ja Taube ei tähenda saksa ega eesti keeles tuvi, vaid vapil kujutatud tüve.[viide?]

Suguvõsa liikmeid

Maidla ja Carlö liin

Carlö vabahärrade vapp

Juuru kihelkonna Maidla mõisa haru. Sellest liinist põlvnesid ka Soomemaa Österbotteni Karlö haru, kes 1652 immatrikuleeriti Taube af Karlö vabahärrasuguvõsana nr 34 Rootsi rüütelkonda.[10] Vabahärrasuguvõsa immatrikuleeriti ka Eestimaa (nr 60) ja Liivimaa (nr 357) rüütelkonda.

Riguldi-Laupa liin

Viktor Karl Gustav von Taube

Vidruka liin

Ohekatku liin

Eestimaalt Harjumaalt Ohekatkust pärit Berendi pg[22] Evert Fredrik Taube af Odenkat[23] Rootsi vabahärrade suguvõsa nr 110 (1692. a. intr. 1719)[24] ja krahvisuguvõsa nr 112 (1734. a. intr. 1802).

---

Edise-Purtse liin

Purtse vasallilinnus (saksa keeles Issen)

Selle haru esivanemaks oli Kahekümneviieaastases sõjas 4. veebruaril 1590 Narva all langenud Virumaa Edise ja Purtse härra Loff Tuve, kelle järeltulijad kasutasid perekonnanimena ka Taube von der Issen. Suguvõsa Edise (saksa k. Haus Etz-Issen) suguvõsaliin[29]

Järvakandi liin

Järvakandi mõisa peahoone, 19. sajandi lõpp

Püssi-Maardu-Haljava liin

Saksimaa suguvõsaliin

Eestimaalt pärit Saksimaa kuurvürstliku ülemõuemarssali ja ülemtallimeistri Dietrich von Taube poolt 1615. aastal ostetud Klaffenbachi loss (varem Schloss Neukirchen), Chemnitzis Saksimaal [37]

19. juunil 1638 said Püssi-Maardu-Haljava liini Haljava mõisniku ja Eestimaa maanõuniku Johann von Taube (surnud 1603) Saksimaa kuurvürstiriigis kuurvürst Johann Georg I teenistuses olnud pojad, ooberst ja Dresdeni komandant Claus (1593–1654), kindralmajor Dietrich (1594–1639) ja ülemtallimeister Reinhardt (1595–1662), ning pojapoeg, Haljava mõisnik Johann Georg (1627–1665) Viinis riigivabahärratiitli.[38][39][40]

Tsooru-Cesvaine liin

Taube suguvõsa vabahärravapp (Kuramaa)

30. aprillil 1572 sai Andreas Tuve (surnud 1460) järglane, Liivimaa Cesvaine ja Rõuge kihelkonna Tsooru mõisahärra Joannes Taube Poola kuningas Zygmunt II Augustilt vabahärra tiitli. Tema pojapoeg, rittmeister Georg Johan Taube immatrikuleeriti 1680. aastal Rootsi rüütelkonda Taube af Sesswegen vabahärrade suguvõsana nr 78. [43]

Suguvõsa haru oli immatrikuleeritud Kuramaa rüütelkonda nr 158 all ja neile kuulus Kuramaal Ērbērģe (Herbergen) mõis.

Kudina liin

Liivimaalt, Tartumaa Maarja-Magdaleena kihelkonna Kudinalt pärit Rootsi Taube af Kudding Rootsi rüütelkonda introdutseeritud vabahärrade suguvõsa nr 66 (1675. a) [44] ja krahvisuguvõsa nr 62 (1719. a. intr. 1719)[45], mille esiisaks oli Heinrich Tuve.

Jakob Johann Taube (1624–1695) vappepitaaf Tallinna Toomkirikus[46]

Taubede mõisavaldused

Eestimaal kuulusid suguvõsale eri aegadel Maidla (Maidel), Kose-Uuemõisa (Nova Curia, hiljem Neuenhof), Riguldi (Rickholz), Laupa (Laupa), Vidruka (Widdruck), Edise (Etz), Vääna (Fähna), Koonu (Kono), Purtse (Issen), Püssi (Pühs; Neu-Isenhof), Maardu (Maart) ja Haljava (Hallinap) ning Liivimaal Kudina (Kudding), Tammepee[50], Laatre, Uniküla, Kurista, Vedu ja Härjanurme, Tsooru (Fierenhof, Fyer) ja Cesvaine (Seßwegen) mõis.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, Band 1.2: Estland, Görlitz, 1930, lk 370–391 lk 48
  2. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk 572
  3. ↑ riddarhuset.se: Taube aadlisuguvõsast nr 734[alaline kõdulink] (rootsi keeles)
  4. ↑ Aadlivapid Ajalooarhiivis: Taube
  5. ↑ Carl Arvid von Klingspor: Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter. Stockholm 1882, info, Eestimaa ja Liivimaa Taubede suguvõsa vapp, Rootsi ja Poola vabahärrade vapid
  6. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Arndt Tuve, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 375
  7. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Berend Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 376
  8. ↑ Jakob Koit, DIE MUSTERREGISTER DER ESTLÄNDISCHEN ADELSFAHNE VON 1584 UND 1586, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 5, jaanuar 1970, lk 76
  9. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Ludwig Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 376
  10. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk83–84
  11. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Berend Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 376
  12. ↑ Schwedisches Freiherrendiplom für Berndt Taube, ausgest. von Königin Christina, d. d. Stockholm 1652 14. 2 Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, BAND XVIII. KATALOG DER FAMILIENKUNDLICHEN AUSSTELLUNG ZU REVAL, 1933, Adelsdiplome, Wappenbriefe, Indigenatsurkunden, Adelsattestate., REVAL, 1934, seite 197
  13. ↑ Aadlivapid Ajalooarhiivis: Berend von Taube
  14. ↑ Heinrich Göseken: Manuductio ad Linguam Oesthonicam..., Reval : Adolph Simon, 1660 Digitaalselt
  15. ↑ B. Taube vapp-epitaaf, Chr. Ackermann kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.12.2023)
  16. ↑ O.R.Taube (srn. 1689) vapp-epitaaf kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 12.12.2023)
  17. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Frommhold Johann von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 376
  18. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Haus Rickholz-Laupa, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 379
  19. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Eduard Alfred Gustav von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 382
  20. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Haus Widdruck, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 382
  21. ↑ Robert Wilhelm von Taube (1781–1812)
  22. ↑ Gabriel Anrep, Berend Taube, SVENSKA ADELNS ÄTTAR-TAFLOR UTGIFNA AF GABRIEL ANREP. FJERDE AFDELNINGEN (Skytte af Duderhoff – Östner, jemte Tillägg, Rättelser och Slutord), STOCKHOLM, 1864. P. A. NORSTEDT & SÖNER, Kongl. Boktryckare, s. 329
  23. ↑ Sveriges ridderskaps och adels kalender, 1923, lk 1228–1229 (Rootsi vabahärrade suguvõsa "Taube af Odenkat" nr 110)
  24. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk 137–138
  25. ↑ Gabriel Anrep, Edvard Taube, SVENSKA ADELNS ÄTTAR-TAFLOR UTGIFNA AF GABRIEL ANREP. FJERDE AFDELNINGEN (Skytte af Duderhoff – Östner, jemte Tillägg, Rättelser och Slutord), STOCKHOLM, 1864. P. A. NORSTEDT & SÖNER, Kongl. Boktryckare, s. 329-330
  26. ↑ Aadlivapid Ajalooarhiivis: Fredric Evert von Taube
  27. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1808, lk 46–50
  28. ↑ Vilhelm Ludvig, född 1690, Landshövding i Blekinge län 1741-01-26. Riksråd 1746-12-22. Överstemarskalk 1747-12-11. Död 1750, www.adelsvapen.com
  29. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Haus Etz-Issen, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 384
  30. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Haus Jerwakant, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 385
  31. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Karl Otto Frommhold von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 386
  32. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Claus von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 389
  33. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Haus Pühs-Maart-Hallinap, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 387
  34. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Dietrich von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 390
  35. ↑ Carl Frederik Bricka: Dansk biografisk Lexikon / XII. Bind., 1887–1905, lk 180
  36. ↑ Norsk biografisk leksikon (NBL): Gerlof Nettelhorst
  37. ↑ Wasserschloss Klaffenbach
  38. ↑ Ernst Heinrich Kneschke: Neues allgemeines deutsches Adels-lexikon, 1996, lk 140–142
  39. ↑ Kurfürstlich Sächsischer Hof-, Militär- und Civil-Staat zur Zeit Johann Georgs des Ersten / Forschungen auf dem Gebiete der neueren Geschichte 1., hrsg. von Karl August Müller, Dresden und Leipzig, 1838, lk 235–242
  40. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Claus, Dietrich, Reinhardt von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 389
  41. ↑ Die „Herrschaften“ von Rothnaußlitz
  42. ↑ Ajalooarhiivi kinnistute register: Haljava mõis (Harju-Jaani khk)
  43. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk 121
  44. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk 112–113
  45. ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk 47
  46. ↑ J. J. Taube vapp-epitaaf, Chr. Ackermann, 1696 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.12.2023)
  47. ↑ VEEL PÜSIB ALMA MATER TARTUS, Teataja : poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 11 detsember 1982
  48. ↑ Pala mõis (Kadrina khk), Kinnistute register
  49. ↑ Kurista ja Kaave mõis, EAA.265
  50. ↑ Muistsed külad ja läänid., Postimees (1886-1944), nr. 16, 17 jaanuar 1928
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "sUIkX" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

  • Michael von Taube. Stammtafel des freiherrlichen Zweiges der Familie v. Taube aus dem Hause Maart und Hallinap in seinen Verzweigungen nach Estland, Sachsen, Preussen und Russland. St. Petersburg 1899
  • Michael von Taube. Archiv des uradeligen Geschlechts Taube, sonst Tuve genannt : Im Auftr. d. Frh.-Taubeschen Familienstiftung <d. Sächs.-preuß. Linie in Rußland> hrsg. v. Michael Frhr. v. Taube. Abt. I. Geschichte d. uradeligen Geschlechts Taube 0. Besitzerspezifische Fußnote. St. Petersburg Watsar 1910
  • Michael von Taube. Archiv des uradeligen Geschlechts Taube, sonst Tuve genannt (Abt. 2, Urkundenbuch des uradeligen Geschlechts Taube. Bd. 1, Urkunden und Regesten bis 1561. Lfg. 1, bis 1500), 1911
  • Michael von Taube. Archiv des uradeligen Geschlechts Taube, sonst Tuve genannt (Abt. 2, Urkundenbuch des uradeligen Geschlechts Taube. Bd. 1, Urkunden und Regesten bis 1561. Lfg. 2, bis 1535), 1914
  • Släkten Taube : familjebok med ättartal, porträtter, biografiska notiser och öfversikt af Livländska ordensländernas historia afgifven af Ad. Taube. Helsingborg 1913
  • Björn Taube. Släkten Taube, förut kallad Tuve. Familjebok. Stockholm 1939. 493 lk

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Taube&oldid=6595524"