Lyndon Johnson
| Lyndon B. Johnson | |
|---|---|
 | |
| Ameerika Ühendriikide 36. president | |
|
Ametiaeg 22. november 1963 – 20. jaanuar 1969 | |
| Eelnev | John F. Kennedy |
| Järgnev | Richard Nixon |
| Ameerika Ühendriikide 37. asepresident | |
|
Ametiaeg 20. jaanuar 1961 – 22. november 1963 | |
| Eelnev | Richard Nixon |
| Järgnev | Hubert Humphrey |
| Ameerika Ühendriikide Senati liige Texasest | |
|
Ametiaeg 3. jaanuar 1949 – 3. jaanuar 1961 | |
| Eelnev | Wilbert O'Daniel |
| Järgnev | William Blakley |
| Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja liige Texasest | |
|
Ametiaeg 10. aprill 1937 – 3. jaanuar 1949 | |
| Eelnev | James P. Buchanan |
| Järgnev | Homer Thornberry |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Lyndon Baines Johnson |
| Sünniaeg |
27. august 1908 Stonewall, Texas |
| Surmaaeg |
22. jaanuar 1973 (64-aastaselt) Stonewall, Texas |
| Erakond | Demokraatlik Partei |
| Autogramm |
 |
Lyndon Baines Johnson (tuntud ka initsiaalide LBJ järgi; 27. august 1908 – 22. jaanuar 1973) oli Ameerika Ühendriikide 36. president. Ta oli ametis aastail 1963–1969.
Poliitikukarjääri alustas Johnson aastal 1937, kui 10. aprillil 1937 valiti ta Esindajatekotta Texase 10. ringkonna esindajaks, mis paiknes Austinis ja lähiümbruses. 1941. aastal, pärast Texase senaator John Morris Sheppardi surma kandideeris ta senati erivalimistel, kuid kaotas Demokraatliku partei eelvalimistel Texase kuberner W. Lee O'Danielile. 1948. aastal valiti Johnson senatisse, 1950. aastal valiti ta senati enamuspartei aseesimeheks. Pärast 1952. aasta valimisi kaotasid demokraadid kontrolli senati üle, ka enamuspartei liider, Arizona senaator Ernest McFarland, kaotas valimistel, ning Johnsonist sai nüüd vähemuspartei liider. 1954. aasta valimistel taastasid Demokraadid kontrolli senati üle, ka Johnson valiti tagasi, nüüd sai temast enamuspartei liider.
1960. aastal kandideeris Johnson korraga nii tagasi senatisse kui ka presidendiks. Senatisse valiti ta tagasi, kuid presidendivalimistel jäi ta partei eelvalimistel alla Massachusettsi kolleegile John F. Kennedyle. Kuna aga katoliiklik Kennedy vajas võiduks Texase ja lõunaosariikide demokraatide toetust, kes olid Johnsoni pooldajad, valis ta Johnsoni oma asepresidendiks.
Johnsoni läbisaamine Kennedy kabineti liikmetega, eriti Kennedy venna, kohtuminister Robert F. Kennedyga, ei olnud hea.
Tegevus presidendina (1963–1969)
[muuda | muuda lähteteksti]Lyndon B. Johnson sai Ameerika Ühendriikide presidendiks pärast eelmise presidendi John F. Kennedy mõrva 1963. aastal. Pärast üheaastast valitsemist Kennedy asendajana kandideeris ta teiseks ametiajaks aastal 1964. Demokraatliku partei eelvalimistel edestas ta Alabama kuberner George Wallace'it, kes toetas segregatsiooni ja oli 1963. aastal seisnud Alabama Ülikooli uksel, et takistada kahe mustanahalise üliõpilase kooli sisenemist, ja Robert F. Kennedyt. Asepresidendiks valis ta senati enamuspartei aseesimehe, Minnesota senaator Hubert Humphrey. Vabariikliku partei eelvalimised võitis ülikonservatiivne Arizona senaator Barry Goldwater, kes oli vastu 1964. aasta kodanikuõiguste seadusele, väites, et see rikub osariikide õigusi. Demokraadid kujutasid Goldwaterit ohtliku ekstremistina, ning Johnson, juhtinud kõikides küsitlustes suure eduga, võitis valimised ülekaalukalt, võites 44 osariigis ja Columbia ringkonnas 486 valimiskogu häält Goldwateri 52 vastu.
Johnson lähtus oma valitsemises nn suure ühiskonna teooriast. Ta uskus, et USA-st peab saama heaoluriik, kus on tagatud tsiviilõigused, arstiabi, hariduse rahastamine, sotsiaalsed abirahad ja kõik muu, mis on heaoluühiskondadele omane. Ta kuulutas "sõja vaesusele" ning astus vastu rassilisele diskrimineerimisele. Just Johnsoni valitsusajal jõudis haripunkti mustanahaliste vabadusvõitlus, mida juhtis jutlustaja Martin Luther King. Just Johnson oli see, kelle ajal lõpetati USA-s rassiline segregatsioon.
Välispoliitiliselt jätkas Johnson Kennedy alustatud agressiivset liini. Jätkus Vietnami sõda ning Johnson suurendas USA vägede hulka Vietnamis. Kui Johnsoni võimule tulles oli USA sõdureid Vietnamis 16 000, siis aastaks 1968 oli USA sõdurite hulk Vietnamis tõusnud 550 000 meheni.
Johnsoni valitsemisaeg oli ka hipiliikumise kõrgaeg. Hipid protesteerisid Johnsoni Vietnami sõja poliitika vastu ning nõudsid USA vägede väljatoomist Vietnamist, samas aga meeldisid hipidele Johnsoni liberaalsed reformid, muu hulgas võrdsete õiguste andmine mustanahalistele. Just hipide Vietnami sõja vastased protestid ja Johnsoni negatiivne suhtumine nendesse tõid kaasa Johnsoni populaarsuse languse tema ametiaja lõpul.
1968. aastal oleks Johnson saanud uuesti kandideerida presidendiks, kuna enne 1964. aasta valimisi oli ta ametis olnud vaid 14 kuud. Seega arvati, et ta võidab vabalt Demokraatliku partei eelvalimised. Kuigi Johnsoni välispoliitika Vietnamis oli muutunud suuresti ebapopulaarseks, ei kandideerinud tema vastu ükski prominentne demokraat. Sõjavastased aktivistid tahtsid, et Johnsoni vana vastane, nüüd New Yorgi senaator Robert F. Kennedy, kes oli mitme Johnsoni poliitika kriitik, kandideeriks, kuid ta keeldus. Küll aga kandideeris Minnesota senaator Eugene McCarthy. 12. märtsil 1968 toimunud New Hampshire'i eelvalimistel jäi McCarthy aga Johnsonile alla. 16. märtsil aga otsustas Kennedy lõpuks kandideerida. Kuna presidendi tervis halvenes, ning nüüd oli tal kaks tugevat vastast eelvalimistel, sai Johnsonile selgeks, et ta ei suuda võita eelvalimisi raske võitluseta, mispeale 31. märtsil ta šokeeris rahvast, teatades, et ei kandideeri tagasi. Tema tagasiastumine jagas Demokraatliku partei nelja fraktsiooni:
- Asepresident Hubert Humphreyt toetasid ametiühingud ja suurlinnade parteibossid (näiteks Chicago linnapea Richard Daley), mis oli olnud partei suurim võimubaas. Kuigi Johnson oli avalikult erapooletu, on arvatud, et privaatselt ta toetas Humphreyt.
- McCarthyt toetasid üliõpilased ja Vietnami sõja vastased aktivistid;
- Kennedyt toetasid peamiselt vaesemad valijad, katoliiklased, afroameeriklased ja teised rahvusvähemused;
- Diksikraadid, ehk valged konservatiivsed lõunaosariiklased, kelle mõju parteis vähenes, toetasid kas Humphreyt või Alabama kuberner George Wallace't, kes kandideeris kolmanda partei kandidaadina.
Kui 5. juunil Kennedy mõrvati, jäi peale Humphrey, kuna paljud Kennedy toetajad keeldusid toetamast McCarthyt. Asepresidendikandidaadiks valiti Maine'i senaator Edmund Muskie. Kuigi Johnson toetas Humphreyt, siis augustis Chicagos parteikonverentsi ajal toimunud sõjavastased rahutused said Humphreyle saatuslikuks ja tema asemel valiti USA presidendiks Richard Nixon.
| Eelnev John F. Kennedy |
Ameerika Ühendriikide president 1963–1969 |
Järgnev Richard Nixon |
