Aleh Vasilkoŭski
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Ałeh Vasilkoŭski Oleg Vassilkovski | |
|---|---|
 Oleg Vassilkovski | |
| Sünninimi | Karl Karlovitš Vassilkovski |
| Sünniaeg |
28. oktoober 1879 Vitebski kubermang, Venemaa Keisririik |
| Surmaaeg |
12. jaanuar 1944 Tomsk, Vene NFSV |
| Rahvus | valgevenelane |
| Alma mater | Nikolai ratsaväekool |
| Autogramm | |
 | |
Aleh Pjatrovič Vasilkoŭski, ehk Oleg Petrovitš Vassilkovski (valgevene keeles Але́г Пятровіч Васількоўскі, vene keeles Оле́г Петро́вич Василько́вский; 28. oktoober 1879 Vitebski kubermang – 12. jaanuar 1944, Tomsk) oli valgevene päritolu Venemaa Keisririigi kindralleitnant. Ta määrati 1917. aastal Venemaa Vabariigi viimaseks Petrogradi sõjaväeringkonna juhiks ning Vasilkoŭski mängis peamist rolli ka Kornilovi mässu mahasurumisel. 1919–1921 mängis Vasilkoŭski olulist rolli Valgevene Rahvavabariigi sõjalis-diplomaatilise missioni edendajana välisriikides, esindades Valgevenet Soomes ja Eestis aastatel 1919–1921. Sõjavahelise aja elas Vassilkovski Eesti Vabariigis ning oli üks juhtivaid Vene valgete emigrantide ja monarhistide liikmeid riigis.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ałeh Vasilkoŭski sündis 1879. aastal Sebeži maakonnas Vitebski kubermangus Karl Karłavič Vasilkoŭski pojana aadlikuperre ja kasvas üles pere mõisas. Ałehi sünnipärane nimi oli Karl Vasilkoŭski ja tema kodukeeleks oli vene keel. Ta alustas 1899. aastal õpinguid Pauli sõjakoolis, kuid läks samal aastal üle keiser Nikolai ratsaväekooli, mille lõpetas 1901. aastal.[1] Ta määrati Venemaa keisririigi ihukaardiväe kasakate koosseisu ning kuna Vasilkoŭski ei olnud kasakapäritolu, määras kõigepealt Doni ataman ta Doni kasakate hulka.[2]
Vasilkoŭski osales Vene-Jaapani sõjas, mille jaoks saadeti Peterburist ihukaardiväest Vene armeesse rindele. Ta avaldas sõjas muljet ülemustele oma oskuste ja strateegilise mõtlemisega ning teenis mitmed autasud, sealhulgas ka neljanda astme Georgi ordeni. Nii edukas tegevus sõjatandril kui ka sõprus Romanovite dünastiast pärit oleva Konstantin Konstantinovitši perega aitas Vasilkoŭskil kiiresti sõjaväes karjääriredelil üles liikuda.[2]
Esimese maailmasõja ajal 19. juulil 1917 määrati ta Petrogradi sõjaväeringkonna juhiks ning ta surus maha Kornilovi mässu.
1919. aastal sai temast Valgevene Rahvavabariigi sõjalis-diplomaatilise missiooni esindaja ja ta hakkas kasutama nimekuju Ałeh Karčak-Krõnitsa-Vasilkoŭski (Але́г Карча́к-Крыні́ца-Васількоўскі). Mais 1920 jõudis ta Helsingisse, kus ta lõi kontakti valgevene juurtega Soome koloneli Yrjö Elfvengreniga. Peale tegevust Soomes saadeti Vasilkoŭski Eestisse, kus temast sai 30. oktoobril 1920 Valgevene Rahvavabariigi sõjalis-diplomaatilise missiooni esindaja Eestis.
9. märtsil 1923 paluti tal siseministri korraldusel Eestist lahkuda. Väljasaatmise asemel jäi ta elama Pärnusse, kuhu ta saabus 5. jaanuaril 1924. Vasilkoŭski jäi ka peale diplomaatilise missiooni lõppu Eestisse, kus ta edendas valgevene ja vene pagulaste kultuurielu. 1930. aastal rajas ta sisserännanud vene sõjainvaliidide liidu, kuid tema haiguse tõttu asus sellele ametikohale L. Alik.
Pärast juunipööret vahistati Vasilkoŭski 1. juulil 1940 Tallinnas NKVD poolt. 9. mail 1941 mõisteti talle kõrgema astme karistus – mahalaskmine. 12. augustil 1941 asendati see psüühikahäire tõttu 10-aastase sunnitööga. Vasilkoŭski suri 12. jaanuaril 1944 Tomski 6. vangilaagris.[3]
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Андреев, Роман (2018). "«Я — у власти, но я — без власти…» Жизнь и судьба генерала Олега Васильковского". Старый Цейхгауз (№ 80): 78–87.
- ↑ 2,0 2,1 Тарасов, К.А.; Горный, А.С. (2020). "Между Беларусью и "Белой Россией": генерал Васильковский в эмиграции" (PDF). НАНСЕНОВСКИЕ ЧТЕНИЯ 2019. Санкт- Петербург: ИНФОРМА1ЦЮННО-КУЛЬТУРНЫЙ ЦЕНТР «РУССКАЯ ЭМИГРАЦИЯ» САНКТ-ПЕТЕРБУРГСКИЙ ИНСТИТУТ ИСТОРИИ РАН: 527–547.
- ↑ Андреев, Роман (2019). "«Я — у власти, но я — без власти…» Жизнь и судьба генерала Олега Васильковского. Часть 2". Старый Цейхгауз. № 81—82: 103–112.
