Johannese ilmutuse raamat

Johannese ilmutuse raamat (lühend Ilm) on Uue Testamendi viimane raamat, mis on kirjutatud arvatavasti 96. aasta paiku Väike-Aasias. See on ainuke apokalüptiline raamat Uue Testamendi kaanonis ning seepärast on raamatul keskne koht kristlikus eshatoloogias.

Raamatu autor oli traditsiooni järgi evangelist Johannes. Johannes oli pagenduses Pátmose saarel, mis asub Väike-Aasia rannikul. Mõne teoloogi arvates võis Pátmos olla tema regulaarne peatus. Autor kirjeldab sissejuhatuses, et ta sai sõnumi Jumalalt, mille sisuks oli Jumala õiglane valitsemine ja peatselt saabuv viimne kohtupäev. Sõnum Jumalalt jõudis Johanneseni nägemuste kaudu.

Ilmutuse raamatul oli suur mõju hilisemale kristlikule kunstile ja see mõjutas palju kristlikku müstikat. Teksti sisu mõtestamine on kasutatava sümboolika tõttu keeruline. Ilmutuse raamatu kanoonilise kuuluvuse üle on kirikuisad ja teoloogid palju vaielnud. Paljud autorid on püüdnud raamatus esitatud sümboleid lahti mõtestada, kuid ühtset üldtunnustatud tõlgendust ei ole saavutatud. Samuti on levinud katsed raamatu kirjelduste alusel välja arvutada, millal saabub maailma lõpp.

Nimi

Raamatu nimi tuleneb selle esimesest sõnast: apokalypsis, mis tõlgituna kreeka keelest tähendab ilmutust. Johannese ilmutuse ladinakeelne nimi on "Apocalypsis Ioannis", kreekakeelne nimi "ἀποκάλυψις" (apokalypsis).

Autorlus

Seitse pasunat ja apokalüpsis. Bambergi apokalüpsis. Reichenau käsikiri, 1000–1020

Raamatu autor nimetab tekstis ennast Johanneseks (Ilm 1:9), kuid Johannese ajalooline ja teoloogiline identiteet jääb lahtiseks. Raamatu kirjutamise ajal oli Johannes väga levinud nimi ja ka Uues Testamendis esineb mitu Johannest. Raamatus toodud kirjelduse järgi "Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses" (Ilm 1:9) on võimatu kindlalt öelda, millise Johannesega on tegu. 2. sajandist pärit varakristliku traditsiooni järgi on autor apostel Johannes, kes oli ka üks Jeesuse 12 õpilasest. Ilmutuse raamatu apostellik päritolu ei põhine mitte ajaloolistel tõestustel, vaid dogmaatilistel kaalutlustel: kui raamatu autor on apostel, siis on tagatud teose kanoonilisus. Raamatu apostellikus päritolus pole teoloogid ühel meelel. Ilmutuse raamatu põhjal pole võimalik öelda kindlalt muud, kui et tegu on juudi päritolu kristliku prohvetiga. Johannese täpne identiteet on jätkuvalt teadmata ja tänapäevased uurijad nimetavad teda tihti Johanneseks Pátmoselt.

Johannes Patmoselt Hieronymus Boschi maalil, ca 1489

Ilmustuse raamatu ajalooline kontekst

Johannese ilmutuse raamatu kirjutamise aeg ja paik on hästi kindlaks määratav, sest see sisaldub teoses (Ilm 1:9-11). Teos on kirjutatud Väike-Aasias Pátmose saarel Rooma keiser Domitianuse (81–96) valitsusaja lõpul. Ilmutuse raamatu päritolu 1. sajandi Väike-Aasiast kinnitab ka teoses olev sündmuste kirjeldus.

1. sajandi Rooma riigis valitses keisrikultus, mis läks kristlaste vaadetega täielikku vastuollu ning kristlaste suhtumist peeti vaenulikuks ja lausa ateistlikuks, sest keisrit kummardati ja ülistati nagu jumalat (keisri ees mitte-kummardajaid ootas surmanuhtlus). Keiser Domitianus lasi end jumalaks kutsuda. Kogudus ei saanud enam riigile alluda, sest keisrikultuse tunnistamine oleks kümne käsu vastu läinud.

Ilmutuse raamatut peetaksegi just selle tagakiusamise keskmes kirjutatud raamatuks, sest see on täis sümboleid, mis tegid raamatu lugemise algkristlastele arusaadavaks, kuid ei andnud alust võimudel seaduslikult midagi ette võtta.

Žanr

Johannese ilmutus on ainuke raamat Uues Testamendis, mida saab liigitada apokalüptilise kirjanduse hulka. Raamatus on kasutatud ohtralt nägemusi, sümboleid ja allegooriaid, eriti just tuleviku sündmustele viidates.

Sisu ülevaade

• Esimene nägemus Jeesus Kristusest
  • Johannese ilmutuse sissejuhatus (1:1-3)
  • Tervitused (1:4-8)
  • Nägemus Inimese Pojast (1:9-20)
• Kirjad seitsmele Väike-Aasia kogudusele
  • Läkitus Efesose kogudusele (2:1-7)
  • Läkitus Smürna kogudusele (2:8-11)
  • Läkitus Pergamoni kogudusele (2:12-17)
  • Läkitus Tüatiira kogudusele (2:18-29)
  • Läkitus Sardese kogudusele (3:1-6)
  • Läkitus Filadelfia kogudusele (3:7-13)
  • Läkitus Laodikeia kogudusele (3:14-22)
• Esimene seeria nägemusi
  • Nägemus taevasest jumalateenistusest (4:1-11)
  • Nägemus eluraamatust ja Tallest (5:1-14)
  • Kuue pitseri avamine (6:1-17)
  • Nägemus pitseriga märgitutest (7:1-17)
  • Seitsmes pitser avatakse (8:1)
  • Seitsme pasuna puhumine (8:2-5)
  • Esimesed neli inglit puhuvad pasunat 8:6-13
  • Viies ingel puhub pasunat (9:1-12)
  • Kuues ingel puhub pasunat (9:13-21)
  • Nägemus võimsast inglist ja eluraamatust (10:1-11)
  • Kahest tunnistajast (11:1-19)
• Teine seeria nägemusi
  • Nägemus naisest ja lohest (12:1-18)
  • Nägemus kahest metsalisest (13:1-18)
  • Nägemus Tallest ja lunastatutest (14:1-13)
  • Ilmamaa on küps lõikuseks (14:14-20)
  • Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest (15:1-8)
  • Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest (16: 1-21)
  • Nägemus hoorast ja metsalisest (17:1-18)
  • Nägemus Paabeli langemisest (18:1-24)
  • Võidurõõm taevas ja Talle pulmad (19:1-21)
• Tuhandeaastane rahuriik. Uus taevas ja maa.
  • Tuhandeaastasest rahuriigist (20:1-6)
  • Lõplikust võidust Saatana üle (20:7-10)
  • Viimsest kohtust (20:11-15)
  • Nägemus uuest taevast ja uuest maast (21:1-8)
  • Nägemus uuest Jeruusalemmast (21:9-27)
  • Nägemus uuest Jeruusalemmast (22:1-5)
  • Issand Jeesus tuleb varsti (22:6-21)

Ilmutuse raamatu struktuur ja kirjanduslik kompositsioon

Ilmutuse raamatul on põhjalik strukturaalne ülesehitus ning selles kasutatakse mitmesuguseid stiilivõtteid. Neid tähele panemata pole lihtsalt võimalik Ilmutusraamatut tõlgendada, sest samad sümbolid võivad raamatu eri osades tähendada hoopiski midagi muud.

Apokalüpsise teemat saab jaotada kolmeks.

• Esimene osa koosneb seitsmest manitsuskirjast seitsmele Väike-Aasia kogudusele.

• Teise osa juhtivaks ideeks on Jeesuse tarkus. Seda sümboliseerib seitsme pitseriga raamat, kuhu on kirjutatud Jumala igavesed seadlused, mis puudutavad maailma lõppu ning lõplikku võitu kurjuse üle. Mainitud on ka seda, et keegi peale Jeesuse pole väärt murdma eelmainitud raamatu pitsereid.

• Kolmas osa kirjeldab Kristuse võimu saatana ja tema kuningriigi üle. Tall saavutab võidu lohe ja metsalise üle ning seda ideed arendatakse viies vaatuses. Viies järjestikuses stseenis näeme meie ees võitlust, Paabeli langemist ja võitu.

Kolmandat osa peetakse pigem tähtsaimaks ja kirjanduslikult kõige paremini õnnestunud osaks. See sisaldab mitmeid kauneid püsiva väärtusega mõtteid, milles Jumala Tall sümboliseerib puhtust.

Ilmutuse raamatu tõlgendused

Ilmutuse raamat on oma olemuselt äärmiselt sümboolne ja selle tõttu on mitmeid viise selle sisu tõlgendamiseks. Tõlgendamise viisidest on teoloogiliselt välja kujunenud neli põhilist: idealistlik, minevikuline, ajalooline ja futuristlik viis.

Idealistlik tõlgendamine

Idealistid usuvad, et Ilmutuse raamatus ei viidata ühelegi ajaloolisele sündmusele, vaid tegu on ajatu allegooriaga, mis seletab hea ja kurja vahelist konflikti. Ilmutuse raamatu kirjeldused on selleks, et aidata kristlasi igapäevase spirituaalse võitluses, mis pidevalt mõjutab kirikut.

Selline tõlgendamise viis pärineb Aleksandria katehheetilisest koolkonnast, mille esindajad Origenes ja Aleksandria Clemens väitsid, et Johannese ilmutuse raamatu sisu saab avada ainult allegoorilise tõlgendamise kaudu. Sellel lähenemisel pole palju tõsiseid toetajaid, kuna see viis annab liiga palju erinevaid tõlgendamise meetodeid, mis ei paku ühist lahendust.

Minevikuline tõlgendamine

Domineerivaks vaateks teose tõlgendamisel on kujunenud minevikuline tõlgendus, mille põhiidee on lugeda teost selle ajaloolises kontekstis. Seda järgivad üldises pildis suurem osa õpetlastest ning kristliku ajaloo uurijatest. Välja on arvatud muidugi lõplik kohtuotsus, mida peetakse veel ees olevat.

Sellise tõlgendamise põhjenduseks viidatakse, et raamatu autor oli koos teiste kristlastega tagakiusamiste käes, seega on raamat sümbolistlik kirjeldus 1. sajandil toimunud kristlaste tagakiusamistest.

Ajalooline tõlgendamine

Ajalooline tõlgendamine üritab raamatu tegevustikku kaardistada läbi ajaloo, alustades varakristlikust ajast ja lõpetades viimsepäevaga. Tõlgendamine määratleb kindlaid ajaloolisi perioode ja sündmuseid vastetega Ilmutuse raamatust. Selline ajalooline lähenemine lubab luua ajajoone, mis näitab, millal hakkavad lähenema maailmalõpu sündmused.

Futuristlik tõlgendamine

Futuristlik tõlgendus näeb enamikku raamatu sisust tuleviku ettekuulutusena, mis on alles täide minemas. Selline tõlgendamine lubab tekstile läheneda lihtsalt ja sõnasõnaliselt ning on selle järgijate arvates ainuke terviklik ja õige hermeneutiline lähenemine.

Suur osa sellest vaatenurgast tulenevat tõlgendust hõlmab erinevate lõikude ühendamist Piibli eri osadest, moodustades ootustele vastava terviku. See tõlgendamisviis on otseselt seotud ka arvamusega, et Kristuse 1000-aastane valitsemisaeg on tõeline sündmus, mis leiab aset alles pärast Kristuse naasmist.

Seosed Vana Testamendiga

Ilmutuse raamatus on kõigist Uue Testamendi raamatutest kõige rohkem viiteid Vanale Testamendile. Siiski ei sisaldu raamatus ühtegi kindlat tsitaati Vanast Testamendist, vaid kõik viited on esitatud allusioonidena. Viiteid Vanale Testamendile esineb ka teistes Uue Testamendi raamatutes, kuid võrreldes teiste raamatutega ei viita Ilmutuse raamat mitte Moosese raamatutele, vaid peamiselt Psalmidele, Jesajale ja Hesekielile. Selliste allusioonide kasutamist on tõlgendatud kui sidususe näitamist Jumala uue ja vana lepingu vahel, mis näitab, et Uus Testament ei kustuta Vana Testamenti, vaid täiendab seda.

Ilmutuse raamat eesti keeles

Esimene eestikeelne piiblitõlge avaldati 1686: lõunaeestikeelne "Wastne Testament". Seal oli tervikuna olemas ka "Ilmutuse raamat", mis kandis pealkirja "Jahni se Jummala Sönna Oppetaja Awwaldaminne." Esimene terviklik põhjaeestikeelne Piibel ilmus 1739, milles kandis "Ilmutuse raamat" pealkirja "Joannesse Jummala sanna öppetaja Ilmutamisse Ramat". Üks viimaseid eestikeelseid Piibli terviktõlkeid ilmus 1997, selle veebiversioonis kannab raamat pealkirja "Johannese ilmutus". 1941. aastal tõlkis ilmutusraamatu üsna uuenduslikku eesti keelde Johannes Aavik. 2010. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Vello Salo ja Indrek Hirve tõlge pealkirjaga "Johannese ilmutus".