Mine sisu juurde

Brassaï

Allikas: Vikipeedia
1936
Brassaï
Sünniaeg 9. september 1899
Sünnikoht Brașov
Surmaaeg 8. juuli 1984
Surmakoht Èze
Rahvus ungarlane
Auhindu Grand Prix national de la photographie

Brassaï (kodanikunimega Gyula Halász; (9. september 1899 Brașov – 8. juuli 1984 Èze) oli Ungari päritolu prantsuse fotograaf, kunstnik, skulptor ja filmikunstnik.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

1899–1923

[muuda | muuda lähteteksti]

Gyula Halász sündis 9. septembril 1899 Transilvaanias Brașovi linnas, mida tuntakse ka krahv Dracula kodulinnana. Tol ajal kuulus piirkond Austria-Ungari keisririigi koosseisu, kuid tänapäeval on see osa Rumeeniast. Gyula Halászi isa oli ungarlasest kirjandusprofessor ja ema ameeriklanna. Kui Gyula Halász oli kolmeaastane, kolis perekond aastaks Pariisi, kus ta isa õpetas Sorbonne’i ülikoolis kirjandust. Sellest ajast tekkis Gyula Halászil sümpaatia Pariisi vastu.

1917. aastal kohtus Gyula Halász ungari helilooja Béla Bartókiga ning 1918–1919 õppis maalikunsti ja skulptuuri Budapesti Kaunite Kunstide Akadeemias. Kuna Austria-Ungari ja Prantsusmaa suhted olid pingelised, ei olnud tal võimalik Prantsusmaal õppida ning ta astus sõjaväkke, kus teenis Esimese maailmasõja lõpuni ratsaväes. 1920. aasta lõpus asus Gyula Halász Berliinis tööle ajakirjanikuna. Berliinis tutvus ta László Moholy-Nagy (ungari fotograaf ja maalikunstnik), Vassili Kandinsky (vene maalikunstnik ja kunstiteoreetik) ja Oskar Kokoschkaga (austria kunstnik, luuletaja ja näitekirjanik). 1921–1922 õppis Berliini Kunstiakadeemias (praegune Berliini Kunstiülikool), kus tegeles usinalt joonistamisega.

1924–1955

[muuda | muuda lähteteksti]

1924. aastal kolis Gyula Halász viimaks igatsetud Pariisi, kus ta võttis 1925. aastal kodulinna nime järgi kasutusele pseudonüümi Brassaï, mis tõlkes tähendab "Brașovist pärit". Pariisis töötas ta ajakirjanikuna ja õppis prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti teoseid lugedes prantsuse keelt. Brassaï elas Montparnasse’i ja Montmartre’i piirkonnas, mis oli tol ajal tuntud kui kunstnike rajoon. Seal sai ta kiiresti sõbraks ameerika proosakirjaniku Henry Milleri ning prantsuse luuletajate Léon-Paul Fargue’i ja Jacques Prévertiga, kellega käis tihti Pariisi tänavatel jalutamas ja linna elu uurimas. Esimestel aastatel jätkas Brassaï joonistamist ja skulptuuride tegemist, kuid 1926. aastal kohtus ta kaasmaalasest fotograafi André Kertésziga, kes innustas teda tegelema fotograafiaga. Esialgu ei pidanud ta pildistamisest lugu, kuid kuna ajakirjanikuna liikus tihti hilistel tundidel Pariisi tänavatel ja nägi armastatud linna ehtsat palet, hakkas ta öiseid sündmusi ka fotodele jäädvustama.

1929. aastal andis ta oma panuse Prantsuse ajakirjas Vu, kus ilmusid peale Gyula Halászi fotode ka Kertészi, Man Ray jpt teosed. Kertészi õpetuse ja suunamise abil hakkas ta 1930. aastate algul üha enam pildistama pimedaid kohvikuid ja tänavaid, prostituute ja kõike, mis on omane tõelisele Pariisile, kuid tihti nähtamatu neile, kes ei oska sellist reaalsust otsida. Tema lähenemine oli uudne ja julge ning viis 1933. aastal ilmunud albumini “Paris de nuit” ('öine Pariis'), mis tagas tuntuse fotograafina. Selle kogumiku eest sai Brassaï juba tollal väga tuntud fotograafilt ja teoreetikult Peter Henry Emersonilt autasuks medali. Samuti tituleeris Henry Miller ühes oma essees Brassaï Pariisi silmaks (the eye of Paris).

Brassaï julged fotod alasti naistest ja kasutatud bussipiletitest tõid ta avalikkuse ette sürrealistliku kunstnikuna ning 1932. aastal fotografeeris ta Pablo Picasso skulptuure sürrealistliku väljaande Minotaure tarbeks. Minotaure'iga jäi ta seotuks ajakirja viimase tegutsemisaastani (1939). Tema otsene eesmärk ei olnud luua sürrealistlikke teoseid, vaid näidata Pariisi võimalikult realistlikult ja endale omasest vaatenurgast. Nendel aastatel sai alguse ka eluaegne sõprus Picassoga (kes fotograafi joonistusi nähes leidis, et nende autoril on kõik eeldused, et teenida elatist ka maalikunstiga), ilmusid tähelepanuväärsed raamatud “Les Sculptures de Picasso” (1948) ja “Conversations avec Picasso” (1964). 1932. aastal avaldati tema fotod Julian Levy galeriis New Yorgis Euroopa uue fotograafia näitusel. Esimene isikunäitus leidis aset Pariisis 1933. aastal ning sealt viidi see samal aastal edasi Batsfordi galeriisse Londonis. 1930. aastatel tegi ta kaastööd veel mitmele ajakirjale, sealhulgas Verve, Labyrinth, Lilliput, Coronet ja Life. Rahvusvaheliselt sai ta tuntuks 1935. aastal raamatuga “Voluptés de Paris” ('Pariisi naudingud'). Brassaï fotosid Pariisi tänavatest kasutas ka André Breton oma romaanis “Nadja” (1928). Brassaï jäädvustas ka Pariisi kõrgema klassi tegelasi, ooperiteatreid ning paljusid kunstnikest ja kirjanikest sõpru, kelle hulka kuulusid näiteks Salvador Dali, Pablo Picasso, Henri Matisse, Alberto Giacometti, Jean Genet, Henri Michaux jpt.

1940. aastal, kui Pariis oli Saksa vägede poolt okupeeritud ja pildistamine tänavatel keelatud, põgenes Gyula Halász lõunasse, kuid naasis peagi, et päästa peidetud fotonegatiivid. Kuna fotograafiaga tegelemine oli keelatud, pöördus ta tagasi joonistamise ja skulptuuri juurde ning hakkas luulet kirjutama. Pärast Teist maailmasõda 1945. aastal pandi tema joonistused näitusena välja ning 1946. aastal avaldati need raamatuna “Trente dessins” ('kolmkümmend joonistust'), mida ilmestas Jacques Préverti luule. Samal aastal taasavas Raimond Grosset Charles Rado 1933. aastal asutatud Rapho fotoagentuuri. Grosset värbas hulga noori humanistlikke fotograafe, kelle fotosid oli juba ajakirjades avaldatud, sh Robert Doisneau, Édouard Boubat, Willy Ronis, Jean Dieuzaide, René Maltête, Janine Niepce, Sabine Weiss ja Brassaï. 1947. aastal kasutati Brassaï teoseid Jacques Préverti balleti “Le Rendez-vous” lavakujunduses. Rahvusvahelise tuntusega kaasnesid isikunäitused Ameerika Ühendriikides, näiteks George Eastmani Majas Rochesteris, Chicago Kunstiinstituudis ja New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. Lisaks fotograafiale, maalikunstile ja skulptuuride tegemisele kirjutas ta ka raamatuid. 1948. aastal ilmus tema romaan “Histoire de Marie”, millele kirjutas sissejuhatuse Henry Miller.

1955–1984

[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks fotograafiale tegeles Brassaï filmikunstiga ja 1956. aastal pälvis Cannes'i filmifestivalil lühifilmi “Tant qu’il y aura des bêtes” eest originaalseima filmi auhinna. 1960. aastal ilmus raamat “Graffiti”, mis sisaldas pilte tänavajoonistustest; see oli ka tema 1968. aasta näituse peateema New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. 1960. aastatel keskendus ta aga peamiselt skulptuurile. Kuulsate kaasaegsete (Pablo Picasso, Henry Moore, Alexander Calder, Isamu Noguchi) kõrval on ta üks väheseid, kellel on palutud UNESCO palee tarvis valmistada ligikaudu 7 × 3 meetri suurune seinamaal.

Brassaï suri 8. juulil 1984 Èze'is Lõuna-Prantsusmaal ja on maetud Pariisi Montparnasse’i kalmistule.

Brassaï kunstipärandi autoriõigusi haldab Réunion des Musées Nationaux (RMN).

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Väljaanded

[muuda | muuda lähteteksti]
  • “Paris de nuit” (1933) – Paul Morand
  • “Voluptés de Paris” (1935) – Brassaï
  • “Trente dessins” (1946)
  • “Les sculptures de Picasso” (1948) – Daniel-H Kahnweiler
  • “Histoire de Marie” (1948)
  • “Camera in Paris” (1949)
  • “Graffiti” (1960)
  • “Conversations avec Picasso” (1964) – Jane M. Todd, Henry Miller, Pierre Daix, Genevieve Fraisse, Brassaï
  • “Henry Miller, grandeur nature” (1975)
  • “Le Paris secret des années 30” (1976)
  • “Les artistes de ma vie” (1982)
  • “Letters a mes parents" 1920–1940
  • “Brassaï-The eye of Paris” – Richard Howard, Avis Berman, Anne Wilkes Tucker, Peter C. Marzio
  • “Brassaï-The Monograph” – Brassaï, Annick Lionel-Marie, Alain Sayag
  • “Brassaï-Images of Culture and the Surrealist Observer”
  • “Paris by Brassaï. Box of 20 Notecards”
  • “Marcel Proust sous l’emprise de la photographie”
  • “In the Face of History: European Photographers in the Twentieth Century” – Kate Bush, Eugène Atget
  • “Henry Miller, rocher heureux”
  • “Paroles en l’air”
  • “Voyage aux États-Unis”

Tsitaadid

[muuda | muuda lähteteksti]
„ The precise instant of creation is when you choose the subject. (meaning that the essential thing occurs at the moment when he, the photographer, meets the reality he wishes to capture) “

Brassaï

„ Chance is always there. We all use it. The difference is, a poor photographer meets chance one out of a hundred times and a good photographer meets chance all the time. “

Brassaï

„ The purpose of art is to raise people to a higher level of awareness than they would otherwise attain on their own. “

Brassaï

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatud allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Brassaï&oldid=6375888"