Costa Concordia

Costa Concordia
Costa Concordia Pireuses 17. detsembril 2006
Tüüp	ristluslaev
Klass	Concordia-klass
Omanik	Costa Crociere S.p.A.
Lipuriik	Itaalia
Kodusadam	Genova
Sõsarlaevad	Carnival Splendour, Costa Pacifica, Costa Favolosa, Costa Fascinosa ja Costa Serena
Ajalugu
Tellitud	19. jaanuaril 2004
Ehitaja	Fincantieri Sestri Ponentes (Genova), Itaalia
Kiil pandud	8. novembril 2004
Vette lastud	2. septembril 2005
Ristitud	7. juulil 2006
Teenistusse võetud	15. juulil 2006
Teenistusest välja arvatud	14. jaanuaril 2012
Staatus	lammutatud
Tehnilised andmed
Pikkus	290,20 m
Laius	35,50 m
Süvis	8,20 m
Kogumahutavus	114 500
Peamasin	6 Wärtsilä diiselmasinat 75,6 MW
Kiirus	19,6 sõlme
Laevapere	1013 (viimasel reisil)
Tekke	13 (reisijatele)
Reisijakohti	3700
Kajutikohti	3700

Costa Concordia oli Carnival Corporation & plc tütarfirmale Costa Crociere S.p.A. kuulunud Concordia-klassi ristluslaev.

13. jaanuaril 2012 kell 21.45 sõitis Costa Concordia Giglio saare lähedal karile. Õnnetuse tagajärjel hukkus 32 inimest. Laev tõsteti üles 2013. aasta septembris. 2014. aastal veeti laev Genova sadamasse lammutamisele, kus tööd lõpetati 2017. aasta juulis. Laevakapten Francesco Schettino mõisteti 2015. aastal süüdi tapmises, laevaõnnetuse põhjustamises ja laeva hülgamises. Vanglakaristust peab kapten kandma 16 aastat.

Ehitamine

Costa Concordia ehitati Itaalias Genovas Sestri Ponente linnaosas asuvas Fincantieri laevatehases. Laev telliti 19. jaanuaril 2004. Kiil pandi laevale tehasenumbriga 6122 8. novembril 2004, ta lasti vette 2. septembril 2005 ja anti tellijale üle 30. juunil 2006. Laeva ehitamine maksis 450 miljonit eurot.

Costa Concordia oli esimene Concordia-klassi ristluslaev. Hiljem valmisid tema sõsarlaevad Carnival Splendour, Costa Pacifica, Costa Favolosa, Costa Fascinosa ja Costa Serena.

Tehnilised andmed

Costa Concordia üldpikkus oli 290,2 m ja veejoonel 247,4 m. Laev oli 35,5 m lai, süvis oli 8,2 m. Laeva tavakiirus oli 19,6 sõlme ja maksimaalkiirus 23 sõlme. Laeva kogumahutavus oli 114 137.

Laeva jõuallika moodustasid 6 Wärtsilä 12V46C diiselmasinat, millest igaühe võimsus oli 12 600 kW ja koguvõimsus 75,6 MW. Sõuseadme moodustasid 2 Alstomi diiselektrimootorit, millest kummagi võimsus oli 21 000 kW ja koguvõimsus 42 000 kW, ning 2 fikseeritud suunaga sõukruvi.

Reisijate päralt oli 13 tekki, mis kandsid põhiliselt Euroopa riikide itaaliakeelseid nimesid. Altpoolt üles olid need järgmised: Olanda, Svezia, Belgio, Grecia, Italia, Gran Bretagna, Irlanda, Portogallo, Francia, Germania, Spagna, Austria ja Polonia. Laeva ülejäänud tekid olid laevapere jaoks.

Elutingimused

Costa Concordial oli 3700 reisijakohta, mis paiknesid umbes 1500 kajutis. Neist 505 kajutit olid rõduga ja 55 otsepääsuga spaasse. Laeval oli 58 sviiti, neist 12 otsepääsuga spaasse. Laevaperes oli 1100 liiget.

Laeval oli üks maailma suurimaid ujuvaid tervisekeskusi. See oli kahekorruseline ja selle pindala oli 0,6 ha. See hõlmas võimla, talassoteraapia keskuse, sauna, türgi sauna ja solaariumi. Laeval oli 4 ujulat, neist 2 lahtikäiva katusega.

Laeval oli 5 restorani, neist kahte (Club Concordia ja Samsara) pääses üksnes etteteatamisega. Laeval oli 13 baari, sealhulgas sigari-konjakibaar ning kohvi-šokolaadibaar. Veel leidusid seal internetikohvik, teater, kasiino, diskosaal ja laste mänguväljak.

Ajalugu

Laev ristiti 7. juulil 2006 Rooma sadamas Civitavecchias. Ristiemaks sai Tšehhi supermodell Eva Herzigová. Paraku ei jaksanud ta šampanjapudelit vastu laeva vööri nii kõvasti lüüa, et see oleks purunenud, ja seda peavad meremehed halvaks endeks. 15. juulil 2006 asus uus ristluslaev esmareisile.

22. novembril 2008 sai Costa Concordia vöör kahjustada, kui tugev tuul tõukas Palermos laeva vastu dokki. Inimesed vigastada ei saanud ja remonditööd algasid peatselt.

Laevahukk

Costa Concordia õnnetuse kaart

Costa Concordia pärast õnnetust

Lõhe laeva keres

Pinnaletõstmise operatsioon (juuli 2013)

Laev Genova sadamas lammutamisel (september 2015)

13. jaanuaril 2012 kell 21.45 sõitis Costa Concordia Giglio saare lähedal (42° 21′ 57″ N, 10° 55′ 18″ E) karile. Laev oli lahkunud Savonast Vahemere luksusreisile, mis läbis peatused Marseille's, Barcelonas, Palmas, Cagliaris, Palermos, Civitavecchias ja seejärel suundus Savonasse tagasi.

Viimase reisi ajal oli laeval 4252 inimest, neist 3206 reisijat ja 1023 laevapere liiget. Laevaperes oli 20–40 riigi kodanikke. Enamuse laevaperest moodustasid 296 Filipiinide, 202 India ja 170 Indoneesia kodanikku. Kõik laevaohvitserid olid Itaalia kodanikud. Kõik laevapere liikmed oskasid vähemalt algtasemel inglise keelt. Seevastu reisijaist moodustasid üle poole Itaalia (989), Saksamaa (569) ja Prantsusmaa (462) kodanikud. Laevapere mitteeurooplastest liikmed ei osanud enamasti üldse itaalia, saksa ega prantsuse keelt.

Laev sõitis karile sellepärast, et kapten Francesco Schettino kaldus kõrvale ettenähtud laevateest. Selleks, et reisijatele ilusat vaadet pakkuda, püüdis ta saarest võimalikult lähedalt mööda sõita. Tavaline laevatee möödus saarelt umbes 5 meremiili (8 km) kauguselt. Kapten sõitis laevateelt kõrvale ettevõtte Costa Cruises juhtide käsul ja oli seda teinud mitu korda varemgi.

Laevakeresse tekkis 53 m pikkune lõhe, mille kaudu vesi tungis masinaruumi 3 sektsiooni. Masinaruum asus alumisel tekil, tekil number 0. Laeva elektrivarustus katkes ja laev kaldus tüürpoordi kreeni. Ilma vooluta triivis laev tagurpidi. Külgtuul ajas laeva kaldale lähemale ja ajas ta uuesti karile. Seejärel keeras laev tüürpoordi pooleldi külili, jäädes veealusele kaljueendile ebakindlasse asendisse. Peaaegu pool laevast jäi veepinnast ülespoole, kuid tekkis reaalne oht, et ta vajub eendilt alla 70 m sügavusele merepõhja ja upub täielikult. Seda siiski ei juhtunud.

Päästepaate ei saanud korralikult kasutada, sest laev läks külili suhteliselt kiiresti. Tüürpoordi päästepaadid jäid laeva kere alla, pakpoordi päästepaadid jäid üsna rõhtsalt paiknevale laevakerele ja neid oli keeruline vette lasta. Asja tegi keerulisemaks asjaolu, et evakueerimiskäsk anti suhteliselt hilja, tund aega pärast seda, kui laev oli lõplikult karile jooksnud.

Kella 22.30 paiku tellis kapten Schettino endale veel õhtusöögi ja alles kell 22.50 andis ta käsu laev maha jätta. Veel kell 22.45 kinnitas kapten Giglio Porto sadamaülemale telefonitsi, et laev ei ole kinni jäänud ja ujub endiselt. Alles kell 22.58 teatas ta sadamaülemale, et andis käsu laevalviibijad evakueerida. Mayday-käsku ta ei andnudki. Kapten oli ise esimeste seas, kes päästepaadiga kaldale sõitsid. Seega lahkus ta laevalt enne reisijate evakueerimist.

Kuigi meresõidu eeskirjad näevad ette, et alates hetkest, mil kapten annab käsu kõigil laev maha jätta, peavad poole tunni jooksul kõik laevalt lahkuma, ei ole see suurel reisilaeval tavaliselt võimalik. Kulus 6 tundi, enne kui laevalt viimased inimesed minema toimetati. Ametlikult lõppes evakueerimine järgmisel päeval kell 4.46. Laeva sisemusse lõksu jäänud inimeste otsimine kestis üle nädala ja paari järgmise päeva jooksul leiti isegi mõned elusad inimesed.

Lähedal asuvale saarele evakueerumisel sai surma vähemalt kolm inimest. Kaptenit hakati süüdistama selles, et ta lahkus laevalt enne reisijate lõplikku evakueerimist. Laevaõnnetuses hukkus 32 inimest, kuid 2 surnukeha ei leitud. 12. veebruaril hakati Costa Concordia vrakist merereostuse vältimiseks kütust välja pumpama.

Väga väike hukkunute arv (alla 1%) tulenes mitmest õnnelikust kokkusattumusest. Laevahukk toimus väga ranniku lähedal. Vraki kaugus kaldast oli väiksem kui laeva pikkus ja mõned reisijad koguni ujusid kaldale. Peale selle polnud see asustamata inimvaenulik rannik, vaid tihedalt asustatud koht, kus abi oli kiiresti kättesaadav. Väga lähedal asus Giglio Porto sadam. Lisaks polnud merel tuult, mis päästetööd takistaks: ilm oli peaaegu tuulevaikne. Laev ei läinud ka põhja, vaid osa sellest jäi vee peale, mistõttu sajad inimesed võisid vrakil oodata, kuni nad ära tuuakse.

Tagajärjed

20. juulil 2013 kuulutati välja kohtuotsus viie inimese üle, keda süüdistati surma põhjustamises, kuritegelikus hooletuses ja laevahuku põhjustamises. Kõige pikema vanglakaristuse, 2 aastat ja 10 kuud, sai ettevõtte Costa Cruises kriisijuhtimisdirektor Roberto Ferrarini. Ettevõtte kajutiteenindusdirektor Manrico Giampedroni sai 2 aasta ja 5 kuu pikkuse vanglakaristuse. Kolm meeskonnaliiget, esimene ohvitser Ciro Ambrosio, roolimadrus Jacob Rusli ja kolmas ohvitser Silvia Coronica said vanglakaristuse, mille pikkus jäi 1 ja 2 aasta vahele. On vähetõenäoline, et keegi neist päriselt vangi läheb, sest mittevägivaldsete kuritegude eest mõistetakse Itaalias nii lühikesed karistused tavaliselt tingimisi või asendatakse ühiskondlikult kasuliku tööga.

Laevakapteni Francesco Schettino üle mõisteti kohut eraldi. Teda süüdistati surma põhjustamises ja laevahuku põhjustamises. Kapten mõisteti 2015. aastal süüdi tapmises, laevaõnnetuse põhjustamises ja laeva hülgamises. Vanglakaristuse kestuseks määrati 16 aastat. 2017. aastal jättis Itaalia kõrgeim kohus karistuse jõusse.

Mingil määral muudeti Costa Concordia uppumise tõttu meresõidu reegleid. Juba 1953. aastal keelati komme kahel reisilaeval võimalikult teineteise lähedalt mööda sõita pärast seda, kui Punases meres põrkasid kokku vastassuunas sõitvad laevad Willem Ruys ja Oranje. Nüüd keelati laevadel ka laevateelt kõrvalekaldumine selleks, et maismaal asuvatest objektidest võimalikult lähedalt mööduda.

Meedia

Costa Concordial filmiti osa Jean-Luc Godardi 2010. aasta filmist "Sotsialism" ("Film Socialisme").

Lisaks on Costa Concordia hukust tehtud dokumentaalfilme ja -episoode.

Välislingid

• Laev Costa kodulehel (saksa keeles)
• Itaalia rannikul hukkus suures laevaõnnetuses kaheksa inimest Postimees, 14.01.2012 09:14
• Costa Concordia tõmmatakse püsti Postimees, 21.05.2012 08:05
• Dokumentaalfilm