Eremiitpõrnikas

Eremiitpõrnikas (Osmoderma eremita) on putuka liik põrniklaste sugukonnast, üks Euroopa suurimaid põrnikaliike. Ta on kogu Euroopas ohustatud.

Välimus ja elutsükkel

Eremiitpõrnikas on üleni mustjaspruun, ülapoolel selgesti märgatava roheka või pronksja helgiga. Putuka eesseljal hakkab silma sügav pikivagu, mis on emastel siiski märksa lamedam. Tähelepanu köidab isaste mardikavalmikute võime eritada neile ainuomast feromoonina toimivat lõhna, mis on sedavõrd tugev, et inimene võib seda looduses vahel tunda mitme meetri kauguselt. See meenutavat vene parknaha (juhtnaha) lõhna, aga sarnanevat ka aprikoosi või ploomi lõhnaga.

Vastsed arenevad korduvalt kestudes kolm kuni neli aastat. Valmikud on aktiivsed juulis-augustis, kuid neid pole kerge märgata, sest enamasti jäävad nad väheliikuvatena haudepuu õõnsusse või suurematesse tüvelõhedesse, kust väljuvad harva. Veelgi harvem näeb valmikuid õitel, lennul või tammemahlast toitumas. Liigi tegutsemisjälgedest hakkavad haudepuul sageli kõigepealt silma tõukude iseloomuliku kujuga suured ekskremendid. Mõnikord võib puuõõnsuses varjuvate mardikate olemasolu reeta ka valmikute tugev lõhn.

Süstemaatika

Liigi süstemaatika on viimasel kümmekonnal aastal põhjustanud uurijate lahkarvamusi: eri autorite andmeil on Euroopas kaks kuni neli Osmoderma liiki või alamliiki. Näiteks Läti mardikanimestikus (2004) on eremiitpõrnika taksonina märgitud hoopis alamliik Osmoderma eremita lassallei.

Levik

Eremiitpõrnikat on leitud peaaegu kõigist Euroopa riikidest. Selle liigi levila põhjapiir läbib Põhja-Euroopa lõunaosa. Põhjapiiril on teda praegu arvukamalt Lõuna-Rootsis, Taanis ja Lätis. Lõuna-Soomest on teada vaid üks, kuid elujõuline populatsioon, Lõuna-Norrast leiti eremiitpõrnikat viimati aga üle saja aasta tagasi.

Eestist oli veel kümmekond aastat tagasi teada vaid selle liigi üksainus väga vana leid Tartust (dateerimata isend ülemöödunud sajandist). Nüüdseks on avastatud eremiitpõrnika väikseid populatsioone ja tegutsemisjälgi Koiva jõe äärsetel puisniitudel ja nende lähikonnas, kus esmalt märgati mardikat 1995. aastal.

Elupaik

Mardika tüüpiline elupaik on päikesele avatud vana hõre tammik ja tammepuisniit, kus leidub õõnsaid ja pehastunud, kuid veel elusaid tammetüvesid. Samavõrd on põrnika meeliselupaigad ka vanad alleed, pargid ja viljapuuaiad. Eremiitpõrnika tõugud arenevad peamiselt tammeõõnsuste niiskes mädapuidus, sageli ka teistes haigetes, ent tavaliselt elavates jalalseisvates õõnsustega jämedates lehtpuutüvedes.

Kirjandus

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. – Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkärangattomat eläimet. – Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Helsinki: 122–149.
Palm, Thure 1959. Die Holz- und Rinden-Käfer der süd- und mittelschwedischen Laubbäume. – Opuscula Entomologica, Supplementum 16. Lund, Entomologiska Sällskapet i Lund.
Süda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 29: 109–123.
Süda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. – Metsanduslikud Uurimused 38: 103–114.
Ranius, Thomas et al. 2005. Osmoderma eremita (Coleoptera, Scarabaeidae, Cetoniinae) in Europe. – Animal Biodiversity and Conservation 28 (1): 1–44.

Välislingid

740107 Eremiitpõrnikas andmebaasis eElurikkus