Ida-vöötorav
| Ida-vöötorav | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Oravlased Sciuridae |
| Perekond |
Tamias |
| Liik |
Ida-vöötorav |
| Binaarne nimetus | |
|
Tamias striatus Linnaeus, 1758 | |
 | Artiklis puuduvad viited. |
Ida-vöötorav (Tamias striatus) on oravlaste sugukonda kuuluv väike triibuline näriliseliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Keha pikkus on umbes 13,5–18,5 cm ja saba pikkus on umbes 7,5–11 cm. Kaal on umbes 70–140 g. Põsetaskud on neil väga venivad. Vöötorav lihvib enne põsetaskute täitmist lõik pähklite ja seemnete teravad servad maha. Ida-vöötoraval on puude otsas elutsevate oravlastega võrreldes ülalõualuus üks esimene purihammas vähem.
Eluiga
[muuda | muuda lähteteksti]Vabas looduses elavad nad 2–3 aastat, vangistuses 5–8.
Levila ja arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]Nende lähisugulane on aasia burundukk. Ida-vöötoravat esineb arvukalt USA idaosas ja Kanada kaguosas. Vöötorava arvukus on paljudes kohtades väga suur. Probleemideta seab ta end sisse ka inimese asualadel. Inimesed kohtlevad seda liiki hästi, välja arvatud juhul, kui suured vöötoravate hulgad kahju tekitavad.
Elupaik ja eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Ta on päevane loom, kes elutseb peamiselt maapinnal, kaevab endale laiu maa-aluseid käike. Nende eluase kaitseb vöötoravaid madude, rebaste, ilveste ja röövlindude eest. Urul on mitu sissepääsu, mis tavaliselt suubuvad puujuurte alla või tihnikusse.
Ida-vöötorav pole eriti kapriisne ning tema toidusedel on seetõttu väga rikkalik. Harilikult sööb ta mitmesuguseid seemneid, pähkleid, tõrusid, käbisid ning pehmeid puuvilju ja marju. Aeg-ajalt sööb ta koguni limuseid, putukaid, ämblikulaadseid ning isegi linnupoegi ja linnumune. Mõnikord püüab ka hiiri või väiksemaid madusid. Kõige rohkem toitu leiab vöötorav metsast maapinnalt, ent vajadusel on ta võimeline ka veel puude otsas rippuvaid pähkleid ja vilju murdma. Hangitud toidust tarbib ta ära väikese osa, ülejäägid aga peidab talveks oma arvukatesse toiduhoidlatesse. Vöötorav tuhnib meelsasti mullas ning tegeleb käbide, tõrude, pähklite ja seemnete tassimisega turvalisse kohta, seetõttu on tal suve lõpuks kogunenud soliidne tagavara. Ida-vöötorava harjumuste uurimisel selgus, et varusid võib olla 4 kilo jagu. Vöötoraval on väga hea haistmine, mis aitab teda talvevarude kogumisel. Enne, kui vöötorav talveunne suigub, veedab ta suurema osa ajast toitu hankides ja toiduvarude kogumisel.
Vöötorav julgeb inimese käest võtta toitu. Ida-vöötorav on võimeline korraga urgu tooma 9 suurt pähklit: kumbagi põsetaskusse topib ta neli pähklit, ühte aga hoiab ta hammaste vahel. Ida-vöötorav võib oma põsetaskuid nii laiaks venitada, et kumbki neist on tema pea suurune. Ida-vöötorav magab suurema osa talvest puuõõnes või mõnes muus varjualuses. Kuna tegemist pole päris talveunega, ärkab ta mingi aja tagant üles ning sööb suvel ja sügisel kogutud talvevarusid.
Sigimine
[muuda | muuda lähteteksti]Ida-vöötoravad saavad suguküpseks 4.–6. elukuul, nende innaaeg on veebruarist aprillini ja juunist septembrini. Tavaliselt on pesakonnas 4–5 poega, harva 1–9. Naaberalasid asustavad isasloomad kogunevad emaslooma territooriumile, kus võistlevad emaslooma poolehoiu pärast. Vöötoravad ei moodusta pikaajalisi paare, vaid lähevad kohe paaritumise järel lahku, poegade kasvatamine langeb emaslooma õlgadele. Tiinus vältab 31 päeva ning pärast seda sünnib turvalises pesas harilikult 4–5 poega. Algul on pojad täielikult emast sõltuvad. Umbkaudu kuu aega toituvad nad emapiimast, seejärel hakkavad emaga toiduretkedel kaasas käima. Pojad arenevad hästi kiiresti, 6–8 nädala vanuselt lahkuvad nad pesast ning suunduvad oma territooriumi otsingule, kus kodunevad ja veedavad oma elu esimese talve. Järgmisel kevadel on nad tavaliselt juba ka sigimisvõimelised.
