Jan Berzin

Jānis Bērziņš
Fail:Yan karlovich berzin.jpg Jānis Bērziņš
Sünniaeg	25. november 1889 Riia maakond, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	29. juuli 1938 Moskva, NSV Liit
Teenistus	Punaarmee
Auaste	2. järgu armeekomissar
Juhtinud	GRU

Jan Berzin (ka Jānis Bērziņš; õieti Pēteris Ķuzis, vene keeles Берзин (Беpзинь) Ян Карлович, Кюзис Петерис), hüüdnimi Vanamees «Старик» ; 13. vkj /25. november 1889 Kligene, Jaunpilsi vald, Riia maakond, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik – 29. juuli 1938 Moskva, NSV Liit) oli lätlasest Nõukogude Liidu parteitegelane, sõjaväelane ja Nõukogude sõjaväeluure juht, 2. järgu armeekomissar (alates 15. juunist 1937).

Noorus

Pēteris Ķuzis sündis taluperes, pärast keskhariduse saamist alustas ta 1902. aastal õpinguid Kuldīga õpetajate seminaris.

Revolutsioonikeerises

Oktoobris 1905 pärast õpetajate seminari sulgemist 1905.–1906. aasta revolutsiooniliste rahutuste käigus Liivimaa kubermangus lahkus Pēteris Ķuzis linnast maale vanematetalusse, kus osales koos vanema vennaga kohalikes rahutustes: mõisate rüüstamises ja kasakatele vastuhakus. Rahutuste käigus rüüstati vallavalitsus Jaunpilsis, lasti maha vallakirjutaja, keda kahtlustati reetmises, varastati vallamajast passide plangid, põletati maha valla kõrts ja kroonu viinapood, eelnevalt ekspropiteerides omanike vara.

1905. aastal liitus Pēteris Ķuzis poliitilise liikumise Läti Sotsiaaldemokraatiaga, mis kuulus ühe fraktsioonina ülevenemaalisse VSDTPi-sse. Rahutuste mahasurumise käigus ta vahistati, kuid kinnipidamisel sai kolmest püssikuulist haavata, millest üks jäi pidama koljusse, vigastamata aju. Mõisteti 1907. aastal Tallinnas toimunud sõjakohtus tapmise eest 8 aastaks sunnitöövanglasse, kuid vabanes juba 1909. aastal, kuna oli alles 16-aastane (alaealine). Pärast vanglast vabanemist jätkas aga Riias poliitilist tegevust (kommunistlikku agitatsiooni) Pavel Ivanovitši («Павел Иванович») nime all.

1911. aastal vahistati ta uuesti ja saadeti asumisele Irkutski kubermangu, kust aga põgenes 1914. aastal, põgenemisel kasutas Bērziņši nimele välja antud valedokumente. Nime Jānis Bērziņš (Ян Карлович Берзин, Павел Иванович Берзин) kasutaski oma edasises tegevuses.

I maailmasõja alguses kutsuti sõjaväkke, kust (läänerindelt), kuid deserteerus ja asus tagalasse Petrogradi tehasesse tööle. 1917. aastal oli ta Petrogradis VSDT(b)P Petrogradi komitee VSDT(b)P ja Viiburi rajoonikomitee liige.

Tegevus oktoobrirevolutsioonis

1917. aasta detsembris töötas ta Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadis ning juhtis Vladimir Lenini ja teiste Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu liikmete ihukaitset, mis koosnes enamuses läti ja eesti päritolu sõjaväelastest.

Vene kodusõjas

1918. aasta suvel osales Jaroslavli linnas III Vene revolutsiooni käigus toimunud esseeride ülestõusu mahasurumisel.

Pärast Punaarmee ja Läti punaste küttide poolt Läti loode ja idaosa vallutamist oli 1919. aasta jaanuarist maini oli Jānis Bērziņš Nõukogude Läti Kohaliku omavalitsuse rahvakomissariaadi kantseleiülem, Siseasjade rahvakomissariaadi osakonnaülema sekretär ja asetäitja.

Tegevus Nõukogude Lätis

1919. aasta märtsis pärast Läti vallutamist Punaarmee ja Läti kütidiviisi poolt, määrati ta Nõukogude Läti siseasjade rahvakomissari abiks, kus teenis 2 kuud ja 1919. aasta mais osales Nõukogude vägede poolt Riia kaitsmisel Landeswehri vägede eest, kus sai ka haavata.

1919. aasta juulist augustini oli Jan Berzin 11. Petrogradi kütidiviisi poliitosakonna ülem.

Aastatel 1919–1920 oli Jan Berzin Nõukogude Läti armee (hiljem nimetati ümber) 15. armeeks eriosakonna ülem, mille koosseisus osales Petrogradi kaitsmisel Loodearmee eest ja hiljem osales ka Mihhail Tuhhatševski poolt juhitud Nõukogude–Poola sõjas 1920. aastal.

Nõukogude sõjaväeluures

1920. aasta detsembrist viidi ta üle Punaarmee Luurevalitsusse, kus töötas kuni 1921. aasta detsembrini Luurevalitsuse operatiivosakonna (agentuurluure) ülemana.

Aastail 1921–1924 oli ta Punaarmee Luurevalitsuse ülema (Arvid Zeyboti) asetäitja.

1. märtsist 1924 kuni 1935. aasta aprillini oli ta Punaarmee staabi IV. (luure) osakonna ja juba aprillist laiendatud Luurevalitsuse ülem.

Pärast aastatel 1934–1935 Nõukogude sõjaväe ja poliitilise luure ühise agentuurvõrgu mitmete gruppide paljastamist välismaal otsustas ÜKP KK Poliitbüroo Berzini taandada ning suunas ta Kaug-Itta, kus ta oli aprillist 1935 kuni juunini 1936 Üksiku Punalipulise Kaug-Ida eriarmee ülemjuhataja (Vassili Blücheri) asetäitja poliitalal.

Hispaania kodusõjas

1936. aastal oktoobris määrati Berzin ja suunati kõrgeimaks sõjaliseks nõunikuks vabariikliku armee juurde Hispaania kodusõjas "kindral Grišin"i nime all.

1937. aasta juunis saabus tagasi NSV Liitu ja määrati Punaarmee sõjaväeluure ülemaks Semjon Uritski asemele.

27/28. novembril 1937 vahistati "süüdistatuna Nõukogude-vastases vandenõus" ja 29. juulil 1938 mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium poolt Vene NSV Krk §58-16, 58–8 ja 58-11 punktide alusel süüdi, mõisteti surma ning lasti maha.

Jan Berzin rehabiliteeriti NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 28. juulil 1956.

Vaata ka

• Eduard Berzin (1893–1938), [1], Tšekaa, Moskva Kremli valve ülem, Saadikute vandenõu ja GULAGI asutaja,
• Reinhold Berzin (1888–1938), [2], Nõukogude sõjaväelane ja majandustegelane
• Jānis Bērziņš-Ziemelis (Jan Berzin) (1881–1938), [3] Nõukogude poliitik, Venemaa Asutava Kogu liige Liivimaa kubermangust