Johannes Kangro

Johannes Kangro (10. oktoober 1921 Maidla vald, Aidu-Liiva küla – 12. november 1998) oli eesti kunstnik, karikaturist, ajakirjanik ja ühiskondliku elu tegelane.

Johannes Kangro õppis aastatel 1929–1933 Aidu algkoolis, 1933–1935 Maidla algkoolis ja 1935–1936 Lüganuse täien­duskoolis. Tema loomupärane kunstnikuanne aval­dus juba 16-aastaselt, kui ilmusid tema esimesed šaržid avaliku elu tegelastest ajalehes Virumaa Teataja. 17-aastaselt sai ta I auhinna ajakirja Tõu­sev Noorus kirjatööde võistlusel. Edaspidi oli ta nende väljaannete aktiivne kaastööline, eriti satiiriliste pildiseeriate joonistajana. 1939. aastal valiti ta Savala noorteühin­gu juhatuse esimeheks, kuid maanoorte ringi töö katkestas 1940. aasta juunipööre.

Sõja alguses oli ta metsa­vend, seejärel astus Omakaitsesse, teenis Piirivalves ja lõpuks teenis 20. eesti diviisis, kus osales sõjas alates Sinimägedest kuni Saksamaani ja sai ka rindel haavata. Sõja lõppedes koduteel sattus ta koos paljude teistega tšehhide kätte, kus huk­kus palju kaaslasi. Kangrol õnnestus küll sealt eluga pääseda, kuid edasi järgnesid vangilaagriaastad. Algul Saksamaal ning hiljem Venemaal Vorkuta koonduslaagri söekaevanduses, kust vabanes 1946. aastal.

1949. aastal sai temast Maidla kolhoosi raamatupidaja ja sporditöö organisaator. Temast kujunes Kiviõli ümbruse spordielu hing ja spordiühingu Jõud spordielu korraldaja. Ta oli ka spordiühingu Jõud auliige. Ta andis koos hilisema Tallinna linnapea Ivar Kallioniga välja satiirilehte Nõges, juhendas Kiviõli Pio­neeride Maja kunstiringi ja õpetas Maidla lastele joonistamist. Samuti oli ta suur eksliibristehuviline, tema alga­tusel asutati 1976. aastal Kohtla-Järve Eks­liibrise Klubi.

Ajakirjanikuna kirjutas ta kohalikele ajalehtedele. Tema toimetada oli ka ajalehe Leninlik Lipp rubriik "Koduradadel", kus kirjutas peamiselt kohalikust kultuurielust, kodukandi ajaloost, muinsuskaitsest ja päevasündmus­test koos tema enda illustratsioonidega (linoollõiked, sulejoonistused jne). Tema karikatuure avaldati veel teisteski väljaannetes.

1987. aastal oli ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutava kogu liige. Ta oli ka kauaaegne Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi esimees ja kroonik.

Johannes Kangro suri 12. novembril 1998 ja ta on maetud Lüganuse kalmistule.