Kesköine ekspress

"Kesköine ekspress" (inglise keeles "Midnight Express") on 1978. aasta Ameerika Ühendriikide mängufilm.

Film põhineb Billy Hayesi tõsielulisel romaanil "Midnight Express". Stsenaariumi kirjutas Oliver Stone.

Filmi lavastas Alan Parker, peaosades on Brad Davis, Randy Quaid, John Hurt ja Irene Miracle.

Filmiti Malta saarel Püha Elmo kindluses pärast seda, kui Türgi valitsus ei andnud luba filmimiseks İstanbulis, viidates Türgi ja türklaste negatiivses valguses kujutamisele filmis.

Sisu

6. oktoobril 1970 vahistatakse İstanbulis Ameerika tudeng Billy Hayes (Brad Davis), kui ta üritab Türgist lahkuda kahe kilogrammi hašišiga. Üks nimeta ameeriklane, keda filmis kutsutakse Texiks tema Texase aktsendi tõttu, viib Billy politseijaoskonda. Billy ütleb Türgi politseile, et ta ostis hašiši ühelt taksojuhilt, ning lubab politsei juhatada enda vabakslaskmise eest taksojuhini. Kui aga taksojuht vahistatakse, rikub politsei kokkulepet ja Billy saadetakse vanglasse.

Esimesel ööl, kui on külm, hiilib Billy kongist välja ja varastab teki, mille eest ülemvangivalvur Hamidou talle peksa annab.

Mõni päev hiljem ärkab Billy vanglas, kus ta kohtub ameeriklase Jimmy Boothiga (Randy Quaid), kes sattus vanglasse kolme aasta eest mošeest kahe küünlajala varastamise eest, inglise heroiinisõltlase Maxi (John Hurt) ja rootslase Erichiga, kes mõisteti 12 aastaks vangi 100 grammi hašiši salakaubaveokatse eest. Jimmy näitab Billyle vanglat, ja soovitab tal vanglas olevaid türklasi mitte usaldada. Kuigi Erich arvab, et Billy vajaks head advokaati, siis Max ei usalda Türgi õigussüsteemi, kuid juhatab nad siiski advokaat Yesilini, kes äsja kaitses edukalt ühte prantslast Türgi kohtus. Yesil on nõus teda kaitsma, koostöös USA konsulaadi töötaja Stanley Danielsiga. Kohtus mõistetakse Billy süüdi narkootikumide omamise eest ja saadetakse 4 aastaks ja 2 kuuks Sağmalcılari vanglasse, kuigi prokurör olevat tahtnud teda süüdi mõista salakaubaveo eest, mille eest on ette nähtud karmimad karistused.

1972. aastal üritab Jimmy kaasata Billyt ja Maxi põgenema vangla-aluste katakombide kaudu, kuid Billy ei taha riskida suurema vanglakaristusega, ning Maxil pole plaani usku, mispeale Jimmy põgeneb üksinda, kuid tabatakse ja karistuseks peksab Hamidou teda julmalt.

1974. aasta juunis deporteeritakse Erich koju Rootsi, kus ta ilmselt Rootsi leebete seaduste tõttu vabastataks ruttu. Mõni kuu hiljem otsustab Türgi ülemkohus Billy kohtuasja uuesti üle vaadata, kuid seekord tahab prokurör ta uuesti süüdi mõista esialgse narkootikumide omamise asemel salakaubaveo eest, kuna Türgis on lubatud süüdimõistetut mitu korda süüdi mõista. Kohtus mõistetaksegi Billyle salakaubaveo eest minimaalselt 30 aastat vabadusekaotust.

Nüüd otsustab Billy minna kaasa Jimmy põgenemisplaaniga, kuid viimase kahe aasta jooksul on tunnel juba blokeeritud. Kuid kaasvang Rifki, kes on vanglas nuhk, teatab nende ebaõnnestunud põgenemiskatsest Hamidoule. Pidades Jimmyt taas vastutavaks, saab ta Hamidoult jälle jõhkralt peksa.

Billy ja Max otsustavad kätte maksta. Varastanud Rifki nuhkimise eest teenitud raha, põletavad nad sellest poole, ja teise poole keedavad ära. Rifki tasub kätte, lavastades Maxi süüdi hašiši omamises. Kui Hamidou karistab Maxi samamoodi nagu ka Jimmyt, ründab Billy Rifkit pesuruumis ja peaaegu tapab ta. Pärast seda saadetakse Billy vangla vaimuhaiglasse.

1975. aastal külastab Billyt vanglas tema tüdruksõber Susan (Irene Miracle), kes soovitab tal põgeneda vanglast, kui ta tahab ellu jääda. Susan annab Billyle fotoalbumi, kuhu sisse on peidetud 2000 dollarit sularahas. Saanud Susani külastusest tuge, otsustab Billy põgeneda. Ta pakub saadud raha Hamidoule altkäemaksuks, et Hamidou viiks ta haiglasse, kus ei ole valvureid, kuid Hamidou viib Billy hoopis riietusruumi. Ruumis on vangivalvurite vormirõivad ja seina küljes ripuvad riidenagid. Hamidou üritab Billyt vägistada, kuid Billy tõukab teda, mispeale Hamidou maandub riidenagi otsa ja sureb. Pannud selga valvuri vormirõivad, õnnestub Billyl vanglast põgeneda.

4. oktoobril 1975 õnnestus Billyl pääseda Kreekasse, kolm nädalat hiljem jõudis ta New Yorki.

Auhinnad

Oscar (1979)

• parim originaalmuusika – Giorgio Moroder
• parim stsenaarium – Oliver Stone

Kuldgloobus (1979)

• parim draamafilm – "Kesköine ekspress"
• parim naisnäitleja – Irene Miracle
• parim meesnäitleja – Brad Davis
• parim meeskõrvalosatäitja – John Hurt
• parim muusika – Giorgio Moroder
• parim filmistsenaarium – Oliver Stone

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia auhind (1979)

• parim filmilavastaja – Alan Parker
• parim meeskõrvalosatäitja – John Hurt
• parim montaaž – Gerry Hambling

Erinevus tegelikest sündmustest

Tõsielus saadeti Billy Hayes Bakırköy psühhiaatriahaiglasse juba 1972. aastal.

Tegelikult mõisteti Hayes eluks ajaks vangi, kui tema algselt 4 aasta ja 2 kuu pikkune vanglakaristus hakkas lõppema. 12. mail 1975 andis Türgi ülemkohus kõikide narkokuritegude eest amnestia, mispeale lühendati Hayesi eluaegset vanglakaristust 30 aastani. 11. juulil viidi ta aga üle Marmara meres asuvasse İmralı saarvanglasse, kust ta põgenes aga 2. oktoobril sõudepaadiga Bandırmasse. Sealt põgenes ta edasi Kreekasse, kus teda aga veidi aega kinnipidamisasutuses hoiti ja üle kuulati, enne kui ta 20. oktoobril maalt välja saadeti Frankfurti.

Hamidou, keda on filmis kujutatud peamise antagonistina, oli küll sama julm nagu filmis, kuid ei üritanud Hayesi vägistada. Ta tapeti juba 1973. aastal äsja tingimisi vabastatud vangi poolt, kelle perekonda oli Hamidou vangi peksmise ajal mõnitanud. Eksvang olevat Hamidoud märganud ühes vanglalähedases kohvikus teed joomas, mispeale ta tulistas Hamidoud kaheksa korda.

Hiljem avalikustatud telegrammides Ameerika saatkonna ja Türgi konsulaarasjade juhataja Vahap Aşıroğlu vahel oleks Aşıroğlu arvates Hayes vanglast tingimisi vabastatud oktoobris 1978, mis oleks suure tõenäosusega tähendanud, et prokurör oleks Hayesi kuulutanud persona non grata'ks ja ta maalt välja saatnud.