Nurmiži mõis

Nurmiži mõis (saksa keeles Nurmis, varem Normishof, läti keeles Nurmižu muiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Riia kreisis Sigulda kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Lätis Sigulda piirkonnas Sigulda vallas Nurmižis.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Gotthard Kettler läänistas mõisa 1561. aastal alloodina oma nõunikule Matthias Uraderile (suri 1583)^[1], kelle poeg Philipp Urader valdas seda 1599. aastal. 1628. aastal kinnitati mõisa valdusõigust Philippi väimehele ooberstleitnant Hans Bergile (suri 1650), kes pärines Kandla Bergide suguvõsast. Samal aastal kinnitati ka Lorenz Sturmanni õigust mõisale, 1630. aastal seisis valdus tema lese nimel. Bergid said mõisa tagasi, sest 1682. aastal oli selle valdajaks Hans Bergi poeg major Benedikt Johann von Berg (suri enne 1699). Temalt päris poeg kaptenleitnant Benedikt Gustav von Berg (suri enne 1746), kes suri aga vallalisena ja tema surma järel läks mõis pärijate valdusse. 1746. aastal jagasid viimased vara omavahel ära ja Nurmiži päris Benedikt Gustavi õde Elisabeth Margaretha, kes oli abielus alampolkovnik Florian Thilo von Thilauga. Nende poeg polkovnik Carl Florian Thilo von Thilau müüs mõisa 1754. aastal kapten Magnus Johann von Ceumernile (1690−enne 1755). Viimane suri aga peagi ja tema pärijad müüsid mõisa juba järgmisel aastal.^[2]

Duntenid ja Dalwigkid 1755−1920

Nurmiži mõis 1796. aastal. Johann Christoph Brotze kogu

1755. aastal ostis mõisa Riia maakohtunik Georg Gustav von Dunten (1713−1759). Pärast tema surma päris mõisa tema noorem vend sillakohtunik krahv Otto Magnus von Dunten (1722−1799), kes moodustas sellest 1796. aastal fideikomissi. Temalt päris mõisa poeg krahv Georg Weinhold von Dunten (1766−1845). Ta pärandas Nurmiži koos teiste mõisatega oma pojale kaardiväeporutšik krahv Otto Wilhelm Kasimir von Duntenile (1800−1878). Pärast tema surma kirjutati valdus 1878. aastal tema kolme poja − krahv Eugen Carl Georg Ludwig von Dunten (1829−1895), krahv Paul Georg Hyazinth von Dunten (1833−1904) ja krahv Gustav Moritz von Dunten (1842−1891) − ühisvalduseks.^[2] 1892. aastal oli omanikuks krahv Paul Georg Hyazinth von Dunten.^[3] Kuna Dunteni krahviliin kustus meesliinis 1904. aastal, pärandusid nende valdused abielusidemete kaudu Hesseni ja Waldecki põlisaadlist pärinevale Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsi suguvõsale; 1901. aastal sai viimane õiguse kasutada Dunteni nime, vappi ja tiitlit. 1898−1920 kuulus mõis krahv Reinhard Wilhelm Eugen Jakob von Dunten, vabahärra Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfelsile (1864−1922), kellelt see ka võõrandati.

Karjamõis ja kõrts

Mõisale kuulus üks karjamõis, mis asus Kammaras (Kammara). Seda on nimetatud 1826. aastal. Ilmselt oli see tekkinud samanimelise talu asemele (Kammara, ka Kammer), mida mainitakse juba 1681. aastal. Mõisale kuulus ka Ozoli (Osolkrug) kõrts,^[4] mis asus Nurmižist kagus.

Mõisaansambel

Häärber

Klassitsistlik peahoone ehitati 1795. aastal krahv Otto Magnus von Dunteni (1722−1799) ajal. Hoone põhikorpusest hargnesid kaks tiibhoonet, mis lõppesid Rooma villade stiilis paviljonidega. 1905. aastal põletati häärber maha, kuid seejärel taastati. Pärast võõrandamist asus hoones põllumajanduskool. Teise maailmasõja ajal sai see paraku kahjustada ja seda pole taastatud. Hoone parempoolne tiib seisab püsti, kuid on halvas seisus.

Kõrvalhooned

Mõisakompleksi juurde kuuluvad veel tall ja kasvuhoone. Tall on samuti praeguseks ajaks varemetes, aga klassitsistlikus stiilis kasvuhoone ehitati põllumajanduskooli ajal ümber sigade ja lindude pidamiseks ja on siiani säilinud.

Vaata ka

Fideikomiss

Viited

↑ "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1903, Herausgeben von der Kurländischen Gesellschaft für Literatur u. Kunst", Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn, 1905, lk. 167
↑ ^2,0 ^2,1 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 92.
↑ Kröger, A. W. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892-93, lk 20.
↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 431.

Kirjandus

Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 431.
Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 92.

Välislingid

Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)

[Jahrbuch-1] "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1903, Herausgeben von der Kurländischen Gesellschaft für Literatur u. Kunst", Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn, 1905, lk. 167

[stryk-leon-2] 2,0 ^2,1 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 92.

[3] Kröger, A. W. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892-93, lk 20.

[4] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 431.

[1]

[2]

[3]

[4]