Reformatsioon Rootsis
Reformatsioon Rootsis oli protsess, milles keskaegne katoliku kirik Rootsis ajavahemikus umbes 1527–1600 kujunes ümber luterlikuks Rootsi Kirikuks. Reformatsioon märgistab Rootsi ajaloo periodiseeringus keskaja lõppu ja Vaasa aja algust.
Reformatsiooni algatas Rootsi kuningas Gustav I Vasa, lastes Västeråsi riigipäeval (1527) Västeråsi retsessiga katoliku kiriku Rootsis (Uppsala kirikuprovintsi) riigistada ning katkestada selle sidemed paavstiga. Hoolimata vastuseisust jätkus kiriku reformimine ka Johan III ja Sigismundi ajal.
Teisel kirikukogul 1536 tühistati kanooniline õigus. Uppsala kirikukogul 1572 võeti vastu Den Svenska Kyrkoordningen. Järgnes liturgiatüli (1574–1593), mille lahendas regent hertsog Karli kokkukutsutud Uppsala kirikukogu (1593), mis võttis vastu luterliku Augsburgi usutunnistuse. Seoses hertsog Karli võiduga Sigismundi-vastases sõjas (1598–1600) ratifitseeriti Uppsala kirikukogu otsused, suleti viimased katoliiklikud kloostrid ja koolid ning kontakt Roomaga kadus. Rootsi Kirikust sai lõplikult luterlik rahvakirik.
Reformatsioonil oli mitu põhjust: katoliku kiriku organisatsiooni inertsus ja õpetuslik stagnatsioon, uued mõttevoolud ning tahtmine Roomast sõltumatumaks saada ja Rootsi riigi finantsilised vajadused. Kuigi samal ajal toimus usuline ärkamine, võib siiski öelda, et reformatsioon sai alguse peamiselt Gustav Vasa poliitilisest algatusest.[1]
Seoses reformatsiooniga anti välja esimene täielik rootsikeelne piiblitõlge Gustav Vasa Piibel ja esimene soomekeelne Uue Testamendi tõlge Se Wsi Testamenti. Neil tõlgetel oli rootsi ja soome kirjakeele arengu seisukohast suur tähtsus.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Stockholmi veresaun (1520) häälestas rootslased kiriku vastu, sest hukkamiste ettekäändeks oli vastuseis kirikule ja eriti Uppsala peapiiskopile, kes oli juhtinud võitlust Sten Sture vastu. See hõlbustas Roomast lahkulöömist.[2]
Gustav Vasa ja Olaus Petri
[muuda | muuda lähteteksti]
Juba 1523 sai Gustav Vasa tuttavaks Laurentius Andreæga ja hakkas lähenema protestantliku õpetusega[3] ja 1524 katkestas Rootsi ametlikud kontaktid Roomaga.[4] Tõenäoliselt olid Gustav Vasal juba plaanid üleminekuks luterlikule õpetusele. Laurentius Andreæ vahendusel tutvus kuningas Olaus Petriga ja 1524 tuli viimane Stockholmi, ta nimetati riiginõukogu sekretäriks ja Storkyrkani preestriks. Olaus Petrist sai Rootsi reformaatorite seas juhtiv teoloog. Aastal 1525 ta abiellus ja 1526 andis välja rootsikeelse Uue Testamendi. Jõuluks 1526 laskis kuningas välja kuulutada luterluse ja katoliikluse vahelise avaliku disputatsiooni Olaus Petri ja professor Peder Galle osavõtul. Peder Galle keeldus osalemast, sest ta ei pidanud kiriku õpetust diskuteeritavaks ja leidis, et ta ei tohi ilma paavsti loata kirikut esindada; kuningas kasutas Galle äraütlemist oma plaanide eluviimise jätkamiseks ilma aruteluta.[3]
Västeråsi riigipäeval 1527 anti kuningale võim kiriku omand sisse nõuda ja kiriklikud ametisse nimetused hakkasid nõudma kuninga heakskiitu. Vaimulikud allutati ilmalikule seadusele ning kirikutes tuli jutlustada ja koolides õpetada "puhast Jumala sõna". See tähendas praktikas luterlike ideede ametlikku sanktsioneerimist.[2] Areng reformikatoliikluse ideaali suunas oli juba varem võimalikuks teinud luterlike teoloogide tegevuse Rootsis. Aastal 1529 avaldati rootsikeelne kirikukäsiraamat, mis sisaldas jumalateenistuste korda ristimisel, laulatusel, ema õnnistamisel, haige salvimisel, matusel ja surmamõistetute pihil. Aastal 1531 avaldati jumalateenistuseraamat "Den svenska mässan".
Suhted Rooma kirikuga katkesid 1530, kui Gustav Vasa määras Olaus Petri noorema venna Laurentius Petri ilma paavsti kinnituseta Uppsala peapiiskopiks. Laurentius Petri pühitses piiskopiks üks varasem piiskop, nii et säilis apostellik suktsessioon (Taanis see katkes). Sellel oli hiljem suur tähtsus suhete jaoks anglikaani kirikuga Porvoo osaduses. Lõplikult lõi Rootsi kirik paavstist lahku kanoonilise õiguse kaotamisega 1536. Uppsala kirikuprovintsist sai iseseisev usuühing, mille kirikuhooned ja muu omand jäi peapiiskopkonnale ja kogudustele. Kuni 1535. aastani võib Gustav Vasa kirikupoliitikat nimetada reformikatoliiklikuks. Aastatel 1539–1543 orienteerus ta muu hulgas Conrad von Pyhy mõjul Saksamaa kirikute eeskujule ning vennad Petrid sattusid ebasoosingusse. Olaus Petri mõisteti 1540 surma, kuid talle anti armu. Aastast 1544 olid vennad Petrid jälle soosingus ja said asjade käiku määrata. Gustav Vasas isiklikku usulist meelsust nimetas Carl-Gustaf Andrén pigem Piiblil põhinevaks ilmikuvagaduseks kui luterlikuks. Tema valitsemisajal oli preestritele jäetud suur vabadus. Tema pojad võtsid hoiaku, mida kirik enam ei aktsepteerinud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nationalencyklopedin.
- ↑ 2,0 2,1 William Gilbert. Renaissance and Reformation, ptk 12. The Reformation in Germany and Scandinavia.
- ↑ 3,0 3,1 Svenska folket genom tiderna, kd 3, ptk "Religion, kyrka och skola" (Hjalmar Holmquist)
- ↑ Nationalencyklopedin
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- N. K. Andersen. The Reformation in Scandinavia and the Baltic. – The New Cambridge Modern History, kd 2: The Reformation, 1520–1559, Cambridge University Press [[1990.
