Samojeedi keeled
Samojeedi keeled on Uurali keelkonda kuuluvate keelte rühm. Samojeedi keeli kõnelevad samojeedi rahvad elavad peamiselt Venemaal Euraasia äärmises põhjaosas.
Samojeedi keeled on
- neenetsi keel (31 311 kõnelejat):
- tundraneenetsi keel – ohustatud keel (Neenetsi ja Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas ning Krasnojarski krai Taimõri rajoonis)
- metsaneenetsi keel – tõsiselt ohustatud keel (Handi-Mansi Jugra autonoomses ringkonnas)
- eenetsi keel (119 kõnelejat) – peaaegu kadunud keel Põhja-Siberis Taimõri autonoomses ringkonnas Jenissei jõe alamjooksul
- nganassaani keel (505 kõnelejat) – tõsiselt ohustatud keel Siberis Taimõri poolsaarel
- sölkupi keel (1641 kõnelejat) – tõsiselt ohustatud keel Lääne-Siberis Obi ja Jenissei jõe vahel
- kamassi keel – väljasurnud keel (viimane kõneleja Klavdija Plotnikova suri 1989)
- matori keel – väljasurnud keel
- koibali keel – väljasurnud keel
Keeleajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Uurali keelkonna sisemiste jagunemiste kohta pole täielikku selgust, kuid keeleteadlaste hulgas pikka aega peaaegu üldiselt levinud arvamuse kohaselt oli esimene jagunemine samojeedi ja soome-ugri keelteks. Selle seisukoha järgi arvatakse samojeedi keeli põlvnevat osalt migratsiooni ja osalt keelelise ekspansiooni kaudu ida poole levinud Uurali algkeelest, mis oma leviku käigus omandas eripärased jooned ja eripärase sõnavara.[1]
Samojeedi algkeelt kõnelnud kogukond pidi Daniel Abondolo hinnangul olema väga väike ning tema arvates pole põhjust uskuda, et see märkimisväärselt suurenes enne lahknemist, mis võis toimuda sajanditel vahetult enne Kristust.[1]
Juha Janhuneni järgi võib samojeedi keelte ühissõnavaraks kindlalt pidada 650 juurmorfeemi, millest 150 on ühised Uurali algkeelega. Selline soome-ugri ja samojeedi keelte ühise sõnavara võrdlemisi väike osatähtsus viitab levinud arvamuse kohaselt sellele, et Uurali keelte esialgne hargnemine soome-ugri ja samojeedi haruks võis toimuda kuus aastatuhandet tagasi või veel varem, arvestades algsamojeedi rahvastiku arvatavaid sotsioloogilisi ja demograafilisi omadusi ja sellest tulenevat võimalikku muutuste kiirust.[1][2] Hiljem on Janhunen oma seisukohta mõneti muutnud ning Uurali algkeele lagunemise ja samojeedi algkeele tekke ajaks hinnanud umbes 3000 aastat eKr.[3] Janhuneni arvates jagunes samojeedi algkeel 6–9 eraldi keeleks veidi rohkem kui 2000 aastat tagasi.[4]
.svg)
Viimasel ajal on osa keeleteadlasi asunud toetama seisukohta, et Uurali algkeele jagunemine ei alanud samojeedi haru eraldumisega, vaid lääne-, kesk- ja idauurali algkeelte tekkega. Selle mudeli järgi eraldus samojeedi algkeel alles idauurali harust ja umbes II aastatuhande keskpaigas eKr.[5] Kui traditsiooniline arusaam rajaneb peamiselt samojeedi keelte sõnavara suurele erinevusele ülejäänud Uurali keeltest, siis uuema vaate esindajad toovad välja, et fonoloogias ja morfosüntaksis suuri erisusi pole ja samojeedi keelte spetsiifilist sõnavara saab seletada hulgaliste paleosiberi laenudega.[6]
Paljud samojeedi algkeele järglaskeeled on Daniel Abondolo hinnangul praeguseks jäljetult kadunud. 17. sajandist saati on maadeuurijad ja 1854. aastast saati keeleteadlased alustades Matias Aleksanteri Castréniga kirjeldanud kuut eraldi samojeedi keelt, mis põhja poolt lõuna poole lugedes on nganassaani keel (varasema nimetusega tavgi keel), eenetsi keel (varasema nimetusega jenisseisamojeedi keel), neenetsi keel (varasema nimetusega juraki keel), sölkupi keel (varasema nimetusega ostjakisamojeedi keel), kamassi keel ja matori keel.[1]
Kamassi ja matori keelt tänapäeval enam ei kõnelda. Matori keele kõnelejad võtsid 19. sajandi esimesel poolel omaks turgi murded. Matori keelt tuntakse tänapäeval sõnaloendite ja nende kallal tehtud intensiivse filoloogilise töö kaudu. Viimane kamassi keele emakeelne kõneleja suri aastal 1989.[1]
Samojeedi keeltest on suurima kõnelejaskonnaga neenetsi keel, millel on ligikaudu 27 000 kõnelejat. Suurte omavaheliste murdeerinevustega sölkupi keelt kõneleb vähem kui 2000 inimest, nganassaani keelt ligikaudu 600 inimest ja eenetsi keelt arvatavasti 100 inimest.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Daniel Abondolo. Introduction. Raamatus: Daniel Abondolo. The Uralic Languages. London: Routledge 1998, lk 1–42.
- ↑ Petri Kallio (2015). The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe. Kogumikus: Robert Mailhammer, Theo Vennemann gen. Nierfeld, Birgit Anette Olsen (toim.), The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages. Lk 80–82
- ↑ Juha Janhunen (2009). Proto-Uralic—what, where, and when? The quasquicentennial of the Finno-Ugrian Society. Suomalais-Ugrilainen Seura. Lk 68
- ↑ Janhunen 2009, lk 63
- ↑ Asko Parpola (2012). Formation of the Indo-European and Uralic (Finno-Ugric) language families in the light of archaeology. Kogumikus: Riho Grünthal, Petri Kallio (toimetajad), A Linguistic Map of Prehistoric Northern Europe. Helsinki. Lk 162–166, 169
- ↑ Kallio 2015, lk 80
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]