Schenkeri analüüs

Schenkeri analüüs on muusikaanalüüsi meetod, mille abil on võimalik kompleksselt kirjeldada heliteose meloodilist ja harmoonilist ülesehitust. Meetod põhineb Austria muusikateoreetiku Heinrich Schenkeri teooriatel, mis käsitlesid eelkõige tonaalsust. Schenkeri analüüsi edasiarendusi on kasutatud ka posttonaalses muusikateoorias.

Schenkeri analüüs selgitab muusikat muusikaliste visandite, mitte sõnade kaudu ja arvestab muusika lineaarse liikumisega, ajas kulgevusega. Tegemist on teatava lihtsustusega, harmoonia ja kontrapunkti koosvaatlusega, mis suudab veenvalt selgitada muusikateose ülesehitust.

Tegemist on subjektiivse, mitte objektiivse meetodiga. See tähendab, et kindla muusikateose analüüsimiseks ei ole olemas kindlat mehaanilist protseduuri; pigem peegeldab analüüs analüüsija enda muusikalisi nägemusi. Seega on taoline analüüs rohkem kunstiline kriitika kui teadus. Schenker oli ise kindel, et tonaalne muusikateos sisaldab mingit sisemist tõde, kuigi väheseid on õnnistatud piisavalt, et seda hinnata. Schenkeri järgi on heade muusikateoste süvatasandil üks tüüpstruktuur, mis ühtlasi lubab üht-teist väita ka muusikalise intuitsiooni olemuse kohta: helilooja on võimeline meistriteost looma just seetõttu, et tajub intuitiivselt selle aluseks olevat fundamentaalset struktuuri (Ursatzi), mis juhib ja ühendab üksikute nootide genereerimise protsessi.

Muusikateoreetikud vaidlevad seniajani, kas tonaalse muusikateose kuulamiseks on olemas üks ja õige kuulamise ja analüüsimise viis. Isegi need, kes on kindlad, et selline ainus ja õige analüüsiviis on olemas nõustuvad, et analüüsi saab teostada ja korrektselt hinnata vaid subjektiivne ekspertkuulaja. Seega on Schenkeri analüüsi läbiviimise õppimine eelkõige kuulamise ja tonaalse muusika mõistmise õppimine ning see vajab õpinguid ja harjutamist samuti nagu vajab õppimist ja harjutamist pillimäng.

Oma olemuselt võib Schenkeri analüüsi nimetada ka vaba stiili (barokist kuni romantismini) kontrapunkti analüüsiks. Harmoonia ja vormi valdkonda kuuluvaid nähtusi kajastab see analüüsimeetod vaid kaudselt ja osaliselt, "tõlgituna" kontrapunkti terminitesse.

Schenkeri analüüsi põhilisi muusikalise lõigu struktuuri kirjeldamise töövõtteid on näidata helikõrguste hierarhilisi suhteid muusikalises lõigus. Seda saab teha spetsiaalses muusikalise notatsiooni vormis, mille Schenker mõtles välja demonstreerimaks erinevaid prolongatsiooni tehnikaid.

Heinrich Schenker avaldas 1906. aastal raamatu "Harmooniaõpetus", esimese köite kavandatavast sarjast "Uued muusikateooriad ja fantaasiad" ("Neue musikalische Theorien und Phantasien"). Järgnesid kaks köidet kontrapunktiõpetust ja viimasena postuumselt 1935. aastal kontrapunktiõpetuse kolmanda köitena "Vaba stiil" ("Der freie Satz"). Autori surma tõttu ei saanud teoks kavandatud "Vormiõpetus", samas sisaldab "Der freie Satz" lühiülevaadet vormidest eraldi peatükina.