Sonett

Sonett (itaalia sõnast sonetto 'lauluke') on luulevorm, mis pärineb keskaegsest itaalia kirjandusest. Seda võib pidada Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks. Sonetil on 14 värsirida.

Sonetivormil on ranged reeglid. Värsiread paigutuvad stroofidesse. Algselt olid nendeks oktett ja sekstett (8+6 värssi), hiljem lagunesid need katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3).

Klassikalistes itaalia sonettides kasutati värsimõõduna traditsiooniliselt 11-silbikut. Rõhulis-silbilistes värsisüsteemides (sealhulgas eesti luules) kasutatakse selle vastena tavaliselt viisikjambi, kuid levinud on ka muud värsimõõdud.

Peale värsside ja stroofide arvu on klassikalises sonetis nõutav ka kindel riimiskeem, sisuline struktuur jpm. Soneti ülesehitus pidi olema ühtne. Traditsiooniliselt pidi soneti keel olema kõlav, puhas, selge ja sünonüümirikas. Tänapäeval peetakse kõigist nõuetest siiski harva kinni, enam harrastatakse vabamaid ja vähem nõudlikke sonetivorme.

Soneti liigid

Soneti liike eristatakse värsside arvu ja riimiskeemide alusel. Neist tuntumad on itaalia sonett ehk Petrarca sonett, inglise sonett ehk Shakespeare'i sonett, prantsuse sonett ehk Ronsardi sonett. Klassikaliselt sonetilt eeldati sisemist ühtlust ja terviklikku mõtet; soneti keel pidi olema puhas, selge ja sünonüümiderikas.

Arhailine sonett koosnes oktetist ja sekstetist ehk kaheksa- ja kuuerealisest salmist. Soneti vormiga mängides on loodud mitmesuguseid variatsioone, näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4), sabaga sonett (lisareaga). Inglise luuleuuendajatest on sonetiga eksperimenteerinud näiteks Gerard Manley Hopkins.

Itaalia sonett

Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3). Katräänide riimiskeem oli algselt a-b-a-b, a-b-a-b (ristriim), hiljem sai valitsevaks a-b-b-a, a-b-b-a (süliriim). Tertsettide riimiskeemidena kasutati c-d-e-c-d-e ja c-d-c-c-d-c, vahel ka c-d-c-d-c-d. Värsimõõduks kujunes 11-silbik (endecasillabo).

Sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk volta. Tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab.

Itaalia soneti loojaks peetakse Giacomo da Lentinit. Selle tuntuimad harrastajad olid 13.-14. sajandi poeedid Dante Alighieri, Guido Cavalcanti ja Francesco Petrarca.

Prantsuse sonett

Prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on a-b-b-a, a-b-b-a, c-c-d, e-d-e või isegi a-b-b-a, a-b-b-a, c–c, d-e-d-e (c-c-d, e-d-e). Sonetis vahelduvad nais- ja meesriimid. Levinud värsimõõt on aleksandriin.

Prantsuse sonetti viljelnud kuulsamate kirjanike sekka kuulub Pierre Ronsard; hilisemal ajal on seda uuendanud Victor Hugo ja Charles Baudelaire.

Inglise sonett

16. sajandist pärinev inglise ehk Shakespeare'i sonett koosneb kolmest katräänist ja distihhonist (4+4+4+2). Tavapärane riimiskeem on a-b-a-b, c-d-c-d, e-f-e-f, g-g. Kolmandas katräänis toimub temaatiline või kujundlik pööre ehk volta. Shakespeare'i sonettides sarnaneb distihhon funktsioonilt novelli puändiga, tehes eelnenust kokkuvõtte või kasutades teema käsitlemisel uut vaatenurka. Levinuim värsimõõt on jambiline pentameeter ehk viisikjamb.

Inglise soneti tuntud autorite seas on William Shakespeare, Edmund Spenser, John Donne ja John Milton. 17. sajandi lõpus läks sonett inglise kirjanduses moest ja naasis alles Prantsuse revolutsiooni aastail. Hiljem on inglise sonetti kasutanud paljud kirjanikud, teiste seas näiteks William Wordsworth, John Keats, Percy Bysshe Shelley, Dante Gabriel Rossetti, Robert Frost, E. E. Cummings, Wilfred Owen ja Seamus Heaney.

Inglise soneti üht varianti nimetatakse Edmund Spenseri järgi Spenseri sonetiks. Selle riimiskeem on a-b-a-b, b-c-b-c, c-d-c-d, e-e.

Onegini stroof ehk Puškini sonett

Ka Onegini stroofi, milles Aleksandr Puškin kirjutas värssromaani "Jevgeni Onegin", kutsutakse ingliskeelses kirjandusteaduses sageli Puškini sonetiks. Onegini stroofi värsimõõt on jambiline tetrameeter ehk nelikjamb. Riimiskeem on a-B-a-B-c-c-D-D-e-F-F-e-G-G, kus väiketähed tähistavad naisriime ja suurtähed meesriime. Onegini stroof on teiste sonetivormidega võrreldes haruldane, ent selles on kirjutanud poeeme näiteks Mihhail Lermontov, värssromaane aga Vikram Seth ja H. R. F. Keating.

Sonett eesti kirjanduses

Eesti kirjanduse esimesed (saksakeelsed) sonetid pärinevad 17. sajandist Reiner Brockmannilt. Ka Kristjan Jaak Peterson avaldas Leipzigis saksakeelse soneti, samuti kirjutas neid Friedrich Reinhold Kreutzwald. Esimese teadaoleva eestikeelne sonett oli Bernard Kangro andmetel Matthias Johann Eiseni "Õnnesoov isamaale" 1881.

Eestikeelsete sonettide loojatest on kirjandusteadlane Arne Merilai esile tõstnud Marie Underit, Johannes Semperit, Jaan Kärnerit, Juhan Sütistet, Betti Alverit, Bernard Kangrot ja Indrek Hirve. Sonett on eesti kirjanduses populaarne, ilmunud on terveid sonetivormis luulekogusid (Kalju Kangurilt, Marie Underilt jt).

Eesti luules on sonetikäsitus klassikaliste vormidega võrreldes küllaltki vaba. Kasutatakse nii mees- kui ka naisriime, samuti daktül- ja peoonriime. Eksperimenteeritud on keerukate sonetivormidega, muuhulgas ees- ja siseriimidega. Bernard Kangro märgib monograafias "Eesti soneti ajalugu" (1938), et jambiga sarnanevate värsimõõtude kõrval on sonetis laialt tarvitatud ka trohheust ja daktüli; 1885–1900 oli neid eesti sonetis vastavalt 11% ja 1%.

2000. aastal esitles Märt Väljataga Tallinna Linnagaleriis sonetimasinat, mis kombineeris ridu tema kirjutatud kümnest Shakespeare'i stiilis sonetist ning lõi sel viisil uusi sonette. Idee pärineb prantsuse kirjanduseksperimentaatorilt Raymond Queneault. Väljataga algsonetid ilmusid ribaraamatus "Sada tuhat miljardit millenniumisonetti".

Sonetipärg

Sonetipärjaks nimetatakse 15 sonetist koosnevat läbiva teemaga sarja, milles 14 soneti puhul iga soneti viimane rida on ühtlasi järgmise soneti esimene rida. Pärja 1. või 15. luuletus – magistraal ehk juhtsonett – koosneb teisi sonette siduvatest värssidest.

Pikemalt artiklis Sonetipärg

Kirjandus

Bernard Kangro, "Eesti soneti ajalugu" Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetised XIII. Tartu, 1938
Rebekka Lotman, "Eesti sonett". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Mart Mäger (koostaja), "Sajandi sada sonetti". Eessõna M. Mäger. Autorid: Johannes Aavik, Valmar Adams, Hendrik Adamson, Artur Adson, August Alle, Artur Alliksaar, Betti Alver, Johannes Vares-Barbarus, Nikolai Baturin, Jaan Bergmann, Andres Ehin, M. J. Eisen, Ernst Enno, Lehte Hainsalu, Erni Hiir, Juhan Jaik, Helvi Jürisson, Ain Kaalep, Bernard Kangro, Kalju Kangur, Jaan Kaplinski, Ferdinand Karlson, Manivald Kesamaa, Lydia Koidula, Jaan Kross, Kalle Kurg, Jaan Kärner, Jakob Liiv, Toomas Liiv, Viivi Luik, Aivo Lõhmus, Eha Lättemäe, Uku Masing, Valev Mirtem, L. Mudi, Ellen Niit, Minni Nurme, M. Puru, Mart Raud, R. Reimann, Villem Ridala, Paul Rummo, August Sang, Johannes Semper, J. Sinimäe, Gustav Suits, Juhan Sütiste, Jakob Tamm, Tiibuse Mari, Mats Traat, Leelo Tungal, Marie Under, Velli Verev, Vesipapp, Paul Viiding, Henrik Visnapuu. Tallinn: Eesti Raamat, 1986. 118 lk.
Jaak Põldmäe, "Eesti värsiõpetus" ptk. 6.6.3.8 Tallinn: Eesti Raamat, 1978 (lk 217–225); Eesti Keele Sihtasutus, 2002
Arne Merilai, "Luule poeetika", raamatus: "Poeetika. Gümnaasiumiõpik" (A. Merilai, A. Saro, E. Annus) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007

Välislingid

Sonetivormi kirjeldus Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehel
Rebekka Lotman "Riim eesti sonetis 1940–1968: semantiline aspekt." Magistritöö. Tallinn, Eesti Humanitaarinstituut 2004
Rebekka Lotman, Maria-Kristiina Lotman "Eesti poeetikast" Vikerkaar nr 6/2008 (Jaan Ainelo, Henrik Visnapuu, "Poeetika põhijooni" arvustus)
Arthur Roose "Juhan Jaik: Rõuge kiriku kell" Eesti Kirjandus 1924, nr 12, lk 545–550 (arvustus)
Kalev Kesküla "Sonetimasina mürinal" Eesti Ekspress, 13. jaanuar 2000
Kümme šoti sonetti ("Ten Great Spenserian or Scottish Sonnets")