Trecento (muusika)

Trecento, ka trecento muusika on muusikaajaloos mõiste, mis hõlmab 1330.–1420. aastate Itaalia muusikat ja seal sel ajal tegutsenud heliloojaid.

Üldist

Trecento muusikat iseloomustab eriti ilmalikus laulus uus väljenduslaad ja itaalia keele kasutamine varasema ladina keele asemel.

Trecento muusika on ajaliselt samaaegne ars nova muusikaga Prantsusmaal, 15. sajandi alguse stiili on mõjutanud ka ars subtilior. Kuigi trecento muusika helikeel on tihedalt seotud hilise keskaja muusika helikeelega, peavad osad muusikateadlased trecento't esimeseks renessanssmuusika ilminguks.

Ajalugu

Taust ja varane ajalugu kuni aastani 1330

Kuna Itaalia 13. sajandi muusikat on säilinud väga vähe, on trecento muusika vahetute eelkäijate kohta võimalik teha ainult oletusi. Trecento tugevaks mõjutajaks on olnud trubaduurid, kes tõid oma lüürilise ilmaliku laulu Põhja-Itaaliasse 13. sajandi alguses pärast põgenemist kodukandist Provence'ist seoses albilaste ristisõjaga.

Trecento muusika teine suur mõjutaja oli conductus, vaimuliku polüfoonilise muusika žanr, mille kõikides häältes oli sama tekst. Kuigi trecento muusika sarnaneb rohkem konduktuse kui mistahes muuga, on tal sellega võrreldes ka silmatorkavaid erinevusi, mistõttu osad muusikateadlased leiavad, et konduktuse mõju trecento muusikale on üle hinnatud.

Dante Alighieri (1265–1321) on väidetavalt osale oma luuletustele loonud ka muusika, mis aga ei ole säilinud. Dante "Jumaliku komöödia" Purgatooriumi II laulu on viisistanud tema sõber Casella (suri 1299 või 1300). Samuti on säilinud mõned Dante tekstidele loodud kantsoonid ja ballaadid. Sarnaselt trubaduuride ballade'idega on needki ühehäälsed.

Trecento teedrajavaks muusikateoreetiliseks tekstiks on ka Marchetto da Padova noodikirja käsitlev traktaat "Pomerium", mille mõju on näha paljudes järgnevate põlvkondade käsikirjades. Marchetto kirjeldas Petrus de Cruce uuenduste aluseks olevat brevis'e jaotamise süsteemi 2, 3, 4, 6, 8, 9 või 12 punkteeritud semibrevis'eks (hiljem minimaks) ehk punctus divisionis't (vt näiteks Johannes de Muris. Libellus cantus mensurabilis. CS III, lk 48, 53). Marchetto ise ei kasutanud siiski kunagi mõistet punctus divisionis. Kuigi enamus trecento-muusikat on kirja pandud rahvusvahelises noodikirjas, mis pärinevad Kölni Francolt ja Philippe de Vitrylt, on mõned instrumentaalteoste noodistused ka Marchetto süsteemis. See näitab, et mitte kõik itaalia heliloojad ei kasutanud seda süsteemi, kuid see oli omal ajal siiski niivõrd oluline, et me võime nimetada seda ka itaalia noodikirjaks.

Trecento stiili sünd 1330–1360

Trecento varaseim säilinud ilmalik polüfooniline vokaalmuusika leidub "Rossi Codexis" ja kujutab enesest trecento esimese põlvkonna itaalia heliloojate loomingut. Enamuses on tegu anonüümsete heliloojatega, kuid mõned lood võivad kuuluda ka kellelegi Maestro Pierole ja Giovanni da Casciale. Trecento esimesse põlvkonda kuulusid veel Vincenzo da Rimini ja Jacopo da Bologna. Kõik need heliloojad olid seotud Põhja-Itaalia, põhiliselt Milano ja Verona aristokraatlike õukondadega. Hilisemates käsikirjades leidub ka nimi Bartolo da Firenze (floruit 1330–1360), kes võis olla esimene itaalia helilooja, kes kirjutas trecento stiilis Credo.

Varase trecento ilmaliku muusika olulisemad žanrid on kahehäälne madrigal ja ühehäälne ballata. Varasest perioodist on säilinud ka mõned kolmehäälsed madrigalid, kuid kolmehäälsusega seonduvaks žanriks oli pigem caccia, mis kujutas enesest kaanonitaolist üksteist järgivate häältega laulu, mille tekst meenutas jahil kuuldavaid onomatopoeetilisi hüüatusi. Kui trecento madrigal üldiselt oli kahehäälne, siis Jacopo da Bolognalt on säilinud ka mõned kolmehäälsed madrigalid. Jacopo da Bolognalt on säilinud ka üks motett.

Firenze muusika aastatel 1350–1390

14. sajandi keskel nihkus itaalia muusikalise aktiivsuse keskpunkt Firenzesse, millest oli kujunenud vararenessansi kultuuriline keskus. Trecento järgmise põlvkonna Firenzes tegutsevatele heliloojatele on tüüpilseks žanriks ballata, mis on sajandi keskpaigas oma populaarsuse tipul. Nagu prantsuse virelai, koosneb ka ballata kahest osast vormiskeemiga AbbaA. Giovanni Boccaccio räägib oma "Dekameronis", kuidas rühm sõpru, kes 1348. aastal, kui Firenzet räsis must surm, rääkisid üksteisele lugusid ja laulsid instrumendi saatel ballata'sid. Kuigi Boccaccio ei nimeta nimepidi ühtegi heliloojat, on meieni jõudnud paljude sel ajal elanud ja tegutsenud Firenze muusikute nimed.

Trecento tuntuim helilooja Francesco Landini (umbes 1325/35–1397) kuulus ka sellesse põlvkonda, kuigi on olema infot, et ta oli aktiivne juba ka eelmise põlvkonna ajal ja oli lähedalt seotud Petrarcaga. Landini loomingust on säilinud 141 ballata't, kuid ainult 12 madrigali. Tema loomingut on leitud kogu Itaalia poolsaarelt. Landini muusika mõjub eelkõige oma lüürilisuse ja väljendusjõuga. Tema tuntus on püsinud sajandeid ja tänapäeval on tema muusikast suur hulk salvestisi.

Teisteks samasse rühma kuulunud heliloojateks on Gherardello da Firenze, Lorenzo da Firenze ja Donato da Cascia. Selle põlvkonna heliloojate ilmaliku muusika puhul on märgata ka prantsuse muusika tugevat mõju.

Selle põlvkonna heliloojate muusikale on omane häälte suurem iseseisvus ja imitatsioon. Lisaks on meloodiad rohkelt ornamenteeritud.

Trecento muusika suure skisma ajal 1378–1417

Trecento viimasesse põlvkonda kuuluvad Niccolò da Perugia, Bartolino da Padova, Andrea da Firenze, Paolo da Firenze, Matteo da Perugia ja Johannes Ciconia, kes olid esimesed trecento heliloojad, kes ei olnud sünnipärased itaallased. Selle põlvkonna lemmikžanriteks oli ballata ning ka madrigali taaselustumine viitavad huvile varasema muusika vastu. Samuti on selle põlvkonna puhul täheldatav huvi itaalia notatsiooni vastu. Selle põlvkonna muusikas on ornamente suhteliselt vähem kui eelmise põlvkonna muusikas. Seevastu on nende muusika täis helimaalinguid (text-painting) ja nende programmilisest muusikast leiab tihti lindude laulu imitatsioone ning erinevaid teatraalseid efekte.

Johannes Ciconia oli päritolult hollandlane, kuid ta viibis aastaid Põhja-Itaalias, põhiliselt Paduas, omandades seal lüürilise ilmaliku stiili. Ta kuulus nende heliloojate hulka, kes mõjutasid Euroopa muusikat terve 15. sajandi jooksul. Ciconia kirjutas ka vaimulikku muusikat ja kujutab enesest sellega vahelüli trecento ja Madalmaade koolkonna vahel.

Teiseks hilise trecento heliloojaks oli Antonio Zachara da Teramo, kes tegutses põhiliselt Roomas, Abruzzos ja Teramos. Tema varasemat muusikat on säilinud "Squarcialupi Codexis" ja selle stiil näib olevat tihedalt seotud Landini ja Jacopo da Bologna stiiliga. Tema hilisem muusika seevastu on saanud mõjutusi Avignoni päritolu ars subtilior'ilt, mida toetas vastupaavst ja mis jõudis 1408. aasta paiku Bolognasse.

Kuigi kaua on arvatud, et trecento muusikas on vaimuliku muusika osatähtsus väike, on viimase aja leiud selle seisukoha siiski ümber lükanud. Hilisel trecento muusikal on olnud ka suur mõju vaimulikule muusikale, põhiliselt polüfoonilisele missale ja ladinakeelsele motetile. Nii Ciconia kui ka Zachara mängisid keskset rolli missa kompositsioonilises arengus ning nende vaimulik muusika mõjutas muusika arengut Inglismaal, Hispaanias ja Poolas.

Kuigi muusikalise aktiivsuse keskmed nihkusid aegamööda Veneetsiasse, Rooma, Ferrarasse ja mujale, omas Firenze muusika kirikulõhe perioodil ülemvõimu kogu Itaalia muusikas ega ole sellega sarnast positsiooni enam kunagi saavutanud.

Trecento muusika eripärad

Trecento muusikat iseloomustavad järgmised omadused:

• konsonantsideks peeti unisooni, kvinti ja oktavit. See arusaam on sarnane ars antiqua põhimõtetega;
• tertsi peeti üldiselt dissonantsiks, eriti trecento varasemal perioodil;
• paralleelset liikumist unisoonis, kvindis, oktavis, tertsis ja vahel ka kvardis kasutati mõõdukalt. Heliloojad kasutasid paralleelsuse vältimiseks pigem lühikesi ja teravaid dissonantse, ennustades nii renessanssmuusika kontrapunktile iseloomulikku dissonantsikäsitlust;
• pärast 1350. aastat kasvas kolmehäälses faktuuris tertside kasutamine, mis andis meloodiatele tänapäevase kõrva jaoks harjumuspärasema tonaalse tunnetuse;
• trecento muusikas kasutati varasema muusikaga võrreldes sagedamini juhuslikke alteratsioone, tavalised olid fis, cis, gis, b ja es. Landini muusikas on leitud vaid üks as;
• trecento muusika üheks tunnuseks on saanud niinimetatud landini kadents, mis tekib meloodiahääle liikumisel seitsmendalt astmelt kõigepealt kuuendale ja alles seejärel esimesele.

Vaata ka

• trecento