Trieste Vaba Territoorium

	Trieste Vaba Territoorium; Territorio Libero di Trieste; Svobodno tržaško ozemlje; Slobodni teritorij Trsta 1947–1954
	Trieste Vaba Territooriumi lipp Trieste Vaba Territooriumi vapp
	Balkan
President (1947–1951)	Terence Sydney Airey; Mirko Lenac
President (1951–1954)	Thomas Winterton; Miloš Stamatović
Pealinn	Trieste
Religioon	katoliiklus; Serbia õigeusk; Judaism
Pindala	738 km²
Rahvaarv	370 000 (1949)
Peamised keeled	Itaalia · sloveeni · serbia-horvaadi · inglise (vaid administratiivsetel eesmärkidel)
Rahaühik	Itaalia liir (Tsoon A); Trieste liir (Tsoon B)
Itaalia	Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik; Itaalia

Trieste Vaba Territoorium (itaalia keeles Territorio libero di Trieste, sloveeni keeles Svobodno tržaško ozemlje, serbia-horvaadi keeles Slobodni teritorij Trsta) oli Kesk-Euroopas Itaalia ja Jugoslaavia vahel asunud sõltumatu territoorium. Aadria mere põhjakaldal asunud ala oli teise maailmasõja järel ÜRO Julgeolekunõukogu otsese vastutuse all.

Vaba territoorium loodi 10. veebruaril 1947 Itaaliaga sõlmitud rahulepingu ühe protokolli alusel, et tagada erineva etnilise ja kultuurilise taustaga elanikkonnale neutraalne ja sõltumatu riik. Kuna piirkonnal oli strateegiliselt tähtis roll kaubavahetuses Kesk-Euroopaga, oli protokolli eesmärk ka rahustada Itaalia ja Jugoslaavia omavahelisi territoriaalseid nõudmisi. Protokoll hakkas kehtima sama aasta 15. septembril. Territooriumi administreerimine jagati kaheks osaks: esimese moodustas Trieste sadamalinn koos sellest loodesse jääva kitsa rannikuribaga (A-tsoon) ja teise moodustas väike osa Istria poolsaare loodeosast (B-tsoon, mis oli suurem).

Trieste Vaba Territooriumi võtsid aastal 1954 de facto üle selle naaberriigid, kuid see formaliseeriti oluliselt hiljem: aastal 1975 sõlmitud kahepoolse Osimo lepinguga, mis ratifitseeriti aastal 1977.^[2]

Geograafia

Trieste Vaba Territooriumi 738 km² suurune ala koosnes Trieste lahe äärsest alast, mis ulatus Duino (ka Devin) linnast põhjas kuni Novigradini (ka Cittanova) lõunas. Sellel alal elab tänapäeval ligikaudu 330 000 elanikku. Territoorium piirnes põhjas vastse Itaalia Vabariigi ja lõunas ning idas Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigiga. Territooriumi aladele jäi ka mitu jõge: Rižana/Risano, Dragonja/Dragogna, Timavo/Timava, Val Rosandra/Glinščica ja Mirna/Quieto. Ala kõrgeim punkt on Monte Cocusso/Kokoš'i mägi (668 m).

Territooriumi äärmuspunktid olid:

põhjas Medeazza/Medjavas lähistel (45° 48’);
lõunas Tarski Zaliv'i/Porto Quieto lähistel (45° 18’);
läänes Savudrija/Punta Salvore lähistel (13° 29’);
idas Gročana/Grozzana lähistel (13° 55’).

Ajalugu

Vaata ka: Trieste vabalinn

Alates aastast 1382 oli Trieste olnud osa Habsburgide monarhiast, kuid lähedalasuv Istria oli sajandeid jagatud Habsburgide (piirkonna kesk-, põhja- ja idaosad) ja Veneetsia vabariigi vahel (lääne- ja lõunaosad). Piirkonna elanikkond oli väga mitmekesine ja suurimad rahvastikugrupid muutusid piirkonna eri osades sageli. Ajalooliselt olid itaalia keelt rääkivad elanikud olnud enamuses suuremas osas linlikest asulatest ja rannikul; samas oli seal ka märkimisväärne sloveenide ja horvaatide vähemus ja seda eriti Trieste piirkonnas, kus esimese maailmasõja lõpuks moodustasid sloveenid kolmandiku elanikkonnast (kuigi suurem osa neist oli teistelt sloveenide asualadelt sinna alles pärast 1880. aastat elama asunud).^[3]^[4] Territooriumi kõige lõunapoolsema osa maapiirkond oli aga suuremas osas asustatud sloveenide ja horvaatidega. Lisaks elas piirkonnas ka vähemal määral istro-rumeenlasi, kreeklasi, albaanlasi ja seal oli ka tugev Trieste juudi kogukond.

Näide sellest eri rahvuste segust on Trieste murre: see põhines veneti keelel ja seda oli mõjutanud ka friuuli keele substraat; viimast peamiselt friuuli murdega lähedalt seotud, kuid tänaseks kasutusest kadunud tergestine murde tõttu. Mõned sealse murde sõnadest pärinevad näiteks ka saksa, sloveeni ja kreeka keelest.

Ka piirkonnas räägitud sloveeni ja horvaadi keeled olid suuresti murdelised ning neis leidus nii Triestes kui ka Istrias räägitud murrete sõnadega sarnaseid sõnu. Ala kõige lõunapoolsemas osas räägiti horvaadi keelel põhinevaid čakavi murde tüüpi murdeid; samas oli piirkonnas levinud ka veneti keelel põhinev istria murre.

Pärast esimest maailmasõda annekteeris Itaalia 1921. aastal Trieste, Istria ja osa tänapäeva Sloveenia lääneosast, rajades Venezia Giulia (Julijska krajina) regiooni. 1924. aastal annekteeris Itaalia ka teisel pool Istria poolsaart asunud Fiume Vaba Riigi.

1920. ja 1930. aastatel olid piirkonna slaavlased allutatud Itaalia fašistliku režiimi sunniviisilisele itaallastega assimileerumisele ja diskrimineerimisele. Fašistliku partei jõugud rakendasid nende suhtes ka riigi poolt suunatud terrorismi, põletades muuhulgas 1930. aasta 13. juulil maha Triestes asunud Sloveenide Rahvusliku Halli ning sooritades sarnaseid tegusid ka teistes linnades ja külades. Kui osa sloveenidest ja horvaatidest emigreerus seepeale Jugoslaaviasse, liitusid teised vastupanuorganisatsiooniga TIGR. TIGR pani aastate jooksul toime rohkem kui 100 terroriakti, mis olid peamiselt suunatud piirkonnas viibinud Itaalia võimude esindajate pihta (eriti Trieste ja Gorizia provintsides).

Teine maailmasõda

Itaalia võitles teises maailmasõjas teljeriikide poolel. Kui fašistlik režiim 1943. aastal kokku kukkus ja Itaalia kapituleerus, okupeeris territooriumi Wehrmacht, kes rajas sinna Aadria Rannikumaa operatsioonitsooni, mille pealinnaks oli Trieste.

Jugoslaavia 4. armee ja Sloveenia 9. korpus sisenesid Triestesse 1945. aasta 1. mail pärast Opicina linnas peetud lahingut. Suurbritannia 8. armee 2. (Uus-Meremaa) divisjon saabus järgmisel päeval ja sundis alistuma 2000 Triestes vastu pidanud Saksa sõjaväelast, kes olid hukkamist kartes keeldunud partisanivägedele kapituleerumast. Liitlasvägede ja piirkonna okupeerinud Jugoslaavia vägede vahel kujunes välja rahutu vaherahu, mis püsis seni, kui Briti kindral William Morgan pani ette territooriumi jagamise ja Jugoslaavia vägede väljaviimise liitlasvägede poolt okupeeritud alalt. Jugoslaavia liider Josip Broz Tito nõustus sellega põhimõtteliselt 23. mail kui Briti 13. korpus liikus väljapakutud demarkatsioonijoone suunas. 10. juunil allkirjastati Duinos kokkulepe, millega rajati piiri tähistanud Morgani liin. Jugoslaavia väed tõmbusid tagasi 1945. aasta 12. juunil.^[5]^[6]

Territooriumi rajamine

1947. aasta jaanuaris kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu oma harta 24. artikli alusel heaks 16. resolutsiooni, kutsudes üles Triestes ja seda ümbritseval alal sõltumatut riiki looma. Piirkonnale rahvusvahelise kuberneri määramisel oli plaanis kinnitada rahvusvahelisel õigusel põhinevalt ka selle tingimusi seadusena vormistav alaline statuut. Sama aasta 15. septembril ratifitseeriti ÜRO ja Itaalia vahel sõlmitud rahuleping, millega rajati ka Trieste Vaba Territoorium. Piirkonna ametlikud keeled olid itaalia ja sloveeni keel ning osas Dragonja jõest lõunasse jäävas B-tsooni osas võis kasutada ka horvaadi keelt. Ent territoorium ei saanud siiski kunagi oma planeeritud isevalitsust ja seal säilitati sõjaline okupatsioon, mis pidas kinni Morgani liini rajamisel kokku lepitud kaheks administratiivseks tsooniks jagamisest:

222,5 km² suurust 262 406 elanikuga A-tsooni, kuhu kuulus Trieste, haldasid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide väed;
515,5 km² suurust 71 000 elanikuga B-tsooni, kuhu kuulus Istria loodeosa, haldas Jugoslaavia sõjavägi.

1947. aasta oktoobrist 1948. aasta märtsini lükkas Nõukogude Liit tagasi 12 kubernerikandidaadi nimed. Seepeale saatsid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad 1948. aasta 20. märtsil Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia valitsustele teate, milles soovitasid, et piirkond tagastataks Itaalia suveräänsuse alla. Ühtegi ÜRO resolutsiooni tingimustest lähtuvat kuberneri ei suudetudki kunagi ametisse määrata. Seega ei toiminud territoorium kunagi ka tegeliku sõltumatu riigina, kuigi selle ametlikku staatust üldiselt austati ja Trieste Vaba Territoorium kuulus Euroopa Taastamise Programmi ning mitmesse teise rahvusvahelisse organisatsiooni (sh Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon).^[7] B-tsoonis anti isegi välja oma postmarke. Tito juhitud Jugoslaavia ja NSV Liidu vaheliste suhete katkemine 1948. aasta keskpaigas peatas ettepaneku, mille järgi ala tagastataks Itaaliale, kuni 1954. aastani.

Liitlasvägede sõjaline valitsus haldas rahuvalve- ja õiguskaitsesektoriteks jagatud A-tsooni. Sektorite eest vastutas 5000 Ameerika (TRieste United States Troops ehk TRUST) ja 5000 Suurbritannia (British Element Trieste FORce ehk BETFOR) sõdurit; kumbki kontingent koosnes brigaadisuurusest jalaväeüksusest ja täielikust tugiüksustest (signalistid, insenerid, sõjaväepolitsei jne).

Liitlaste poolt avalikustatud hinnangute järgi elas 1949. aastal A-tsoonis umbes 310 000 elanikku^[8], sealhulgas 239 200 itaallast ja 63 000 sloveeni. Viimasel Austria-Ungari riigi ajal koostatud rahvaloendusel (1910/1911) registreeriti piirkonnas 160 000 itaalia keele, 72 000 sloveeni keele ja 2000 horvaadi keele kõnelejat. Selleaegsete Itaalia allikate järgi elas B-tsoonis 36 000 – 55 000 itaallast ja 12 000 – 17 000 sloveeni ja horvaati. 1945. aasta Jugoslaavia rahvaloenduse, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ametisse seatud kolme osapoolega komisjon pidas võltsituks^[9], järgi elas selles Istria osas, millest sai hiljem B-tsoon, 67 461 elanikku: sealhulgas 30 789 sloveeni ja horvaati, 29 672 itaallast ja 7000 kindlaks määramata rahvusest isikut

Trieste Vaba Territooriumi lõpp

1954. aasta 5. oktoobril allkirjastasid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Itaalia ja Jugoslaavia ministrid Suurbritannia pealinnas Londoni memorandumi. Memorandum andis endise A-tsooni koos Triestega Itaaliale kui tavapärase tsiviilhaldusega piirkonna ja B-tsooni, millel oli olnud kommunistlik valitsus juba aastast 1947, Jugoslaaviale. Lisaks anti Jugoslaaviale ka mitu Muggia omavalitsuse küla, mis olid kuulunud A-tsooni: Spodnje Škofije, Jelarji, Hrvatini, Kolomban, Cerej, Premančan ja Barizoni. Memorandumi lisas I määratletud demarkatsioonijoone alusel loovutati Jugoslaaviale ka San Dorligo della Valle omavalitsuses asunud Socerb'i küla ja loss.

1975. aastal allkirjastati Itaalias Osimo linnas kahepoolselt Osimo leping, millega peatasid Itaalia ja Jugoslaavia lõplikult vastastikused nõudmised endise Trieste Vaba Territooriumi aladele (kuna Londoni memorandum jagas territooriumi vaid de facto, mitte de jure).^[10]

Territooriumi kubernerid

Tsoon A

2. mai 1945 – juuli 1945 kindralmajor Bernard Cyril Freyberg (Uus-Meremaa)¹

Juuli 1945 – juuli 1947 kolonel Alfred Connor Bowman (Ameerika Ühendriigid)¹

Juuli 1947 – 15. september 1947 kolonel James Jewett Carnes (Ameerika Ühendriigid)¹

15. september 1947 – 31. märts 1951 kindralmajor Terence Sydney Airey (Suurbritannia)

1. aprill 1951 – 26. oktoober 1954 kindralmajor Thomas John Willoughby Winterton (Suurbritannia)

Tsoon B

1. mai 1945 – september 1947 Dušan Kveder (Jugoslaavia)¹

15. september 1947 – märts 1951 Mirko Lenac (Jugoslaavia)

Märts 1951 – 25. oktoober 1954 Miloš Stamatović (Jugoslaavia)

¹ Kogu Venezia Giulia kubernerid ajal enne territooriumi rajamist.^[11]

Majandus

Endise Trieste Vaba Territooriumi ala majandus põhineb sadamatel: seal asuvad Trieste vabasadam ja Koperi sadam (Koperi ehk Capodistria linnas). Neist esimene on alates aastast 1719 omanäoline vabakaubanduspiirkond^[12] (tänapäeval on sel ka offshore staatus), mida kinnitati ka 1947. aastal Itaaliaga sõlmitud rahulepinguga ning mis võimaldab kaupade transportimist piirkonnas. Seda staatust tunnustab nii rahvusvaheline üldsus kui ka Euroopa Liit.^[13]

Fragment Leedu poliitiku Algirdas Šemeta poolt Euroopa Komisjoni nimel 7. augustil 2012 Trieste Vabasadama kohta antud vastusest:^[13]

Itaaliaga 1947. aasta 10. veebruaril sõlmitud rahulepingu lisa VIII näeb oma artiklis 1 ette, et Trieste sadam peab olema tollivaba sadam. Lisa VIII artikkel 5(2) näeb ette, et vabasadamasse importimisega, sealt eksportimisega või kaupade läbi sadama transportimisega seoses ei tohi vaba territooriumi ametivõimud maksustada selliseid kaupasid tollimaksude või muude tasudega kui need, mida kogutakse osutatud teenuste eest.^[13]

Sadama majandus kannatab kehva raudteeühenduse käes, kuna sealsed tariifid on kõrged ja puudub kaasajastatud infrastruktuur.^[14] Kuigi aastal 2010 renoveeriti ja laiendati Trieste sadama uue ja vana osa vahelist Galleria di cintura raudteed, on see tänaseni suuresti kasutuseta.

Demograafia

1940. aastate lõpus ja territooriumi poolitamisele järgnenud aastatel otsustasid kuni 40 000 inimest (peamiselt itaallased) eri põhjustel lahkuda Jugoslaavia B-tsoonist ja asuda elama A-tsooni: neist mõnda ähvardati ja mõned lihtsalt eelistasid mitte elada Jugoslaavias.^[15] Kui Jugoslaavias kutsuti sealt lahkunud inimesi itaaliakeelse sõnaga optanti ("valijad"), siis lahkujad ise kasutasid enda kohta terminit esuli ("pagulased"). Umbes 14 000 itaallast otsustas jääda Jugoslaavia tsooni, mis tänapäeval on jaotatud Sloveenia ja Horvaatia vahel.

Kui mõnedel andmetel ulatus Trieste Vaba Territooriumi elanike arv 1949. aastal 370 000 elanikuni, jääb see tänapäeval 330 000 elaniku kanti (olles umbes 10,8% võrra vähenenud). Väheneva rahvastikuga alal paistab eriti silma elanike arvu vähenemine Trieste piirkonnas.

Vaata ka

Viited

↑ Free Territory of Trieste. ÜRO, 05.03.1949.
↑ Drašček, Nuša. "Slovenska zahodna meja po drugi svetovni vojni", diplomsko delo, Univerza v Ljubljani. Ljubljana, 2005.
↑ Triest.
↑ Ljudsko štetje Avstrijskega-ilirskega Primorja 31. decembra 1910.
↑ Stanford University.
↑ Ashburton Guardian.
↑ Organisation for European Economic Co-operation – OECD.
↑ The Security Council and Trieste. Intelligence Review, Issue 59, 03.04.1947, pp. 17–24.
↑ United States Intelligence Review, Issue 3, 28.02.1946.
↑ "Tržaški Slovenci in vprašanje razdelitve Svobodnega tržaškega ozemlja". Lk 411–422.
↑ Cahoon, Ben. Worldstatesmen / Italy / Trieste.
↑ "The port of Trieste and its railway connections in the Habsburg monarchy: economic change and infrastructure problems, 1850–1918".
↑ ^13,0 ^13,1 ^13,2 Answer given by Mr Šemeta on behalf of the Commission, August 2012.
↑ I treni austriaci entrano in porto Storico accordo con Maneschi. Il Piccolo, 28.11.2011.
↑ Arrigo Petacco. "The exodus. The story of the Italian population of Istria, Dalmatia, and Venezia Giulia". Mondadori, Milano. 1999.

Välislingid

Ajakirja Life vanad fotod Triestest (Google Images).

[MW9lP-1] Free Territory of Trieste. ÜRO, 05.03.1949.

[nusa-2] Drašček, Nuša. "Slovenska zahodna meja po drugi svetovni vojni", diplomsko delo, Univerza v Ljubljani. Ljubljana, 2005.

[GsY7O-3] Triest.

[lJMhP-4] Ljudsko štetje Avstrijskega-ilirskega Primorja 31. decembra 1910.

[BJhrc-5] Stanford University.

[Mox9W-6] Ashburton Guardian.

[UcqbP-7] Organisation for European Economic Co-operation – OECD.

[wFhms-8] The Security Council and Trieste. Intelligence Review, Issue 59, 03.04.1947, pp. 17–24.

[1tCnG-9] United States Intelligence Review, Issue 3, 28.02.1946.

[sistory1-10] "Tržaški Slovenci in vprašanje razdelitve Svobodnega tržaškega ozemlja". Lk 411–422.

[XDy4p-11] Cahoon, Ben. Worldstatesmen / Italy / Trieste.

[sieZ8-12] "The port of Trieste and its railway connections in the Habsburg monarchy: economic change and infrastructure problems, 1850–1918".

[eu-13] 13,0 ^13,1 ^13,2 Answer given by Mr Šemeta on behalf of the Commission, August 2012.

[yru1n-14] I treni austriaci entrano in porto Storico accordo con Maneschi. Il Piccolo, 28.11.2011.

[dmUvZ-15] Arrigo Petacco. "The exodus. The story of the Italian population of Istria, Dalmatia, and Venezia Giulia". Mondadori, Milano. 1999.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]