Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu

Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu (raada) (valgevene keeles Ра́да Белару́скай Народнай Рэспу́блікі) on Valgevene Rahvavabariigi valitsus. Alates 1919. aastast on valitsus tegutsenud eksiilis, olles maailma kõige vanim praegune eksiilvalitsus. VRN on üks valgevenelaste mõjukamaid poliitorganisatsioone.

VRN moodustati detsembris 1917 Minskis Esimese Ülevalgevenelise Kongressi täidesaatva võimuna, millest võttis osa 1872 saadikut üle kogu Valgevene. 18. detsembril ajasid bolševikud kongressi vägivaldselt laiali. Peale bolševike taganemist Minskist ning Saksa Keisririigi ja bolševike vahelise Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist kuulutas 77-liikmeline nõukogu 25. märtsil 1918 välja Valgevene Rahvavabariigi. Nõukogu 77 liiget jagunesid järgmiselt:

36 valitud Kongressil;
6 Vilniuse valgevene kogukonna esindajat;
15 vähemuste (venelased, poolakad, juudid) esindajat;
10 kohalike võimude esindajat;
10 suurima linna esindajat.

Bolševike lähenemisel Minskile oli nõukogu sunnitud taganema Vilniusesse ja hiljem Hrodnasse. Kui Poola mõlemad linnad aprillis 1919 vallutas, kolis nõukogu Kaunasesse. Józef Piłsudski lubas endistele Leedu suurvürstiriigi elanikele kultuurilist ja poliitilist autonoomiat. Nõukogu nõustus, kuna bolševikel oli plaanis Valgevene venestada. Nõukogu protesteeris aga Vilniuse vallutamist Poola poolt. 11. novembril 1920 sõlmis nõukogu partnerluslepingu Leeduga, plaaniga teha koostööd Leedu ja Valgevene alade vabastamiseks Poola võimu alt. 1923. aastal kolis nõukogu Prahasse.

Peale Valgevene NSV väljakuulutamist loobusid osad nõukogu liikmed oma mandaatidest ja tulid 1925. aastal Valgevenesse tagasi. Nõukogu ise keeldus Valgevene NSV-d tunnistamast. Enamus Valgevenesse tagasi tulnud nõukogu liikmetest langesid 1930. aastatel stalinliku terrori ohvriks.

Teise maailmasõja ajal ning pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt keeldus nõukogu natsidega koostööst ja ei tunnistanud ka Valgevene Keskraada nukuvalitsust.

Punaarmee pealetungi tõttu 1945. aastal oli nõukogu sunnitud Prahast taganema Saksamaa lääneossa. Veebruaris 1948 vastu võetud manifestiga tegutseb nõukogu jälle aktiivselt, aprillis 1948 toimus Baieris Osterhofenis nõukogu kongress, millest võtsid osa ka mitmed valgevene sõjapõgenikud. Nõukogu kolis Pariisi. Nõukogu põhitegevuseks läänes oli saavutamine Valgevene tunnustamine omaette riigina. Nõukogu tegi koostööd ka Balti riikide ja Ukraina eksiilvalitsustega, protesteerides inimõiguste rikkumise vastu NSV Liidus.

1950. aastatel osales nõukogu RFE/RL-i raadiosaate valgevenekeelse variandi loomises. Peale Tšornobõli katastroofi osalesid nõukogu liikmed Valgevenele abi andmise korraldamises.

1970. aastal kolis nõukogu Torontosse, 1983. aastal Vancouverisse.

Pärast nõukogude Liidu lagunemist 25. märtsil 1993 – Valgevene Rahvavabariigi 75. aastapäeval – osales nõukogu Minskis toimunud aastapäeva tähistamisel koos Valgevene riigijuhtidega. Nõukogu valmistus teiste eksiilvalitsuste eeskujul võimu üle andma vabalt valitud Valgevene parlamendile – mitte aga toonasele Valgevene Ülemnõukogule, mis oli valitud Nõukogude ajal. Kui aga juulis 1994 toimunud presidendivalimised võitis venemeelse hoiakuga Alaksandr Łukašenka, siis nendest plaanidest loobuti. Pärast seda on nõukogu toetanud Valgevene opositsiooni.

Nõukogu presidendid

Jan Sierada, 9. märts – 14. mai 1918
Jazep Losik, 14. mai 1918 – 13. detsember 1919
Piotra Krečeŭski (Пётра Крэчэўскi) 13. detsember 1919–1928
Vasil Zacharka (Васiль Захарка) 1928–1943
Mikoła Abramčyk (Мiкола Абрамчык) 1944–1970
Vincent Žuk-Hryškievič (Вiнцэнт Жук-Грышкевiч) 1970–1982
Jazep Sažyč (Язэп Сажыч) 1982–1997
Ivonka Surviłła (Iвонка Сурвiла) 1997–