Valter Külvet
Valter Külvet (19. veebruar 1964 Õisu, Viljandimaa – 2. juuli 1998 Mäksa vald) oli eesti kergejõustiklane (kümnevõistleja).
Aastal 1982 lõpetas ta Abja Keskkooli, hiljem 1995. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
Spordiga hakkas tegelema ta isa juhendusel, aastast 1982 oli Fred Kudu treenitav. 10–14-aastaselt püstitas omaealiste hulgas Eesti tipptulemusi, oli rekordiliste punktisummadega (viimane 9084) 4 aastat järjest ETV "10 olümpiastardi" üldvõitja.
Saavutused ja karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]- Juba 14-aastaselt tuli ta NSV Liidu noortemeistriks kaheksavõistluses, 1979. aastal üheksavõistluses ning 1981. aastal kümnevõistluses (edestas 2. koha omanikku ligi 900 punktiga).
- 1981 Rootsi-Eesti maavõistlustel esikoht kümnevõistluses (juunioride arvestuses, kuid võistluse parima summaga)
- 1981 Eesti meister 8104 puntiga (vana tabeli järgi 8221 punkti), mis oli 17–18–19 aastaste maailma tipptulemus[1]
- 1983 Euroopa juunioride meister
- 1984 universiaadi hõbe
- 1987 NSV Liidu meister (1985 ja 1986 pronksmedal)
- Eesti meister kümnevõistluses 1994. ja 1995. aastal ning ka kettaheites 1986. ja 1991. aastal. Ta kuulus ka Eesti meisternelikusse 4x100 m teatejooksus aastatel 1985–1988.
Esimese Eesti rekordi püstitas Külvet 1987. aastal, kogudes 8332 punkti, mis oli maailma edetabeli kuues tulemus.
Külveti isiklik rekord kümnevõistluses oli 3. juulil 1988 aastal Minskis saavutatud 8506 punkti (alade kaupa: (100 m jooks 11,05, kaugus 7.35, kuul 15.78, kõrgus 2.00, 400 m jooks 48,08, 110 m tõkkejooks 14,55, ketas 52.04, teivas 4.60, oda 61.72, 1500 m 4.15,93). See oli maailma hooaja teine tulemus prantslase Christian Plaziat' (8512 punkti) järel. Tulemus püsis Eesti rekordina 1995. aasta maini, mil Erki Nool saavutas Götzises 8575 punkti.
Külveti isiklike rekordite punktisumma oli 8872.[2] 2024. aasta juuli seisuga oli Valter Külveti tulemus 8506 punkti Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmendal kohal Erki Noole (8815), Johannes Ermi (8764), Karel Tilga (8681), Maicel Uibo (8604), Kristjan Rahnu (8526) ja Janek Õiglase (8524) järel.
Esimese tõsisema vigastuse sai Külvet 1984. aastal Eesti meistrivõistlustel kui rebestas põlvesideme. Oma ainsatel olümpiamängudel Sŏulis 1988. aastal kogus Külvet esimesel päeval 4037 punkti, teise päeva avaala 110 m tõkkejooksu aga pidi katkestama jalavigastuse tõttu. Katkestamisega olid lõppenud ka varasemad tiitlivõistlused – Euroopa meistrivõistlused 1986. ja maailmameistrivõistlused 1987. aastal. Aastatel 1989–1991 Külvet ei võistelnud kannakõõluse vigastuse tõttu.
Aastal 1992 oli Külvetil Barcelona olümpiamängudeks küll A-norm täidetud, kuid Eestit saadeti esindama siiski Erki Nool ja Andrei Nazarov.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1990. aastatel tegeles Külvet puiduäriga, tuues Venemaalt Eestisse saematerjali.[3]
Ta langes 1998. aasta 2. juulil Emajõe ääres, Luunja silla lähedal juhuslike baarituttavate Vjatšeslav Naumotškini ja Genrihh Sarkisjani korraldatud röövmõrva ohvriks.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- "Vennaskond", Valter Külvetist rääkiv film aastast 1985
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Erlend Teemägi. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. 2003, lk. 81.
- ↑ Erlend Teemägi. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. 2003, lk. 190.
- ↑ Külvet hukkus teadmata, oli ta spordis võitja või kaotaja. ohtuleht.ee, 01.10,2007.
- ↑ Endine sporditipp Valter Külvet tapeti. Eesti Päevaleht, 07.07.1998.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jaanus Kriisk, "Külvetid omavahel kümnevõistlusest", Tallinn 2004, 144 lk.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is
- Valter Külveti viimane lohutaja. Õhtuleht, 18. juuni 1999.
- Külvet hukkus teadmata, oli ta spordis võitja või kaotaja. Õhtuleht, 1. oktoober 2007.
