Auvere lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2007) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2021) |
| Auvere lahingud | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest maailmasõjast Idarinde Narva lahingutest | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 24.–25. juuli 1944 | ||
| Toimumiskoht | Auvere, Ida-Virumaa | ||
| Tulemus | Saksa tõrjevõit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani.[3] Auvere sillapea põhjapoolse rindejoone näol oli tegemist strateegilise suunaga, sest kui 2. löögiarmee oleks sellest mereni läbi murdnud enne Narva ümbruses paiknevate armeegrupp Narva üksuste taandumist, poleks Saksa üksused enam tõenäoliselt suutnud takistada Nõukogude vägede väljatungi Peipsi järve ja Soome lahe vahelisest kitsaskohast. Saksa vägede jaoks oli rinde hoidmine ja kaitsmine oluline tõrjelahing, millest sõltus Narva rinde püsimajäämine.
Olukord Narva rindel
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aasta suveks oli sakslaste ja nende liitlaste olukord muutumas enamusel rinnetest katastroofiliseks. 10. juunil algas Leningradi rinde pealetungi Soome vastu Karjala kannasel, 23. juunil alanud 1. Balti rinde suurpealetungi käigus purustati väegrupp Mitte juuli keskpaigaks pea täielikult ja 29 Nõukogude diviisi liikusid piki Daugava jõge kiirelt edasi Leedu ja Läti suunas. Ka 2. ja 3. Balti rinne saavutasid Pihkva-Ostrovi suunal edu, sundides taanduma Saksa 18. armee ja jõudes taandudes 1944. aasta jaanuari lõpuks Eesti ja Läti piirile. Nõukogude vägede rünnakute tulemusena viidi Kirde-Eestist Soome 122. jalaväediviis ja 303. ründesuurtükkide divisjon, Eestist lõuna suunas lahkusid 170., 225., 61., 58. jalaväediviisid, XXVI ja XXXXIII armeekorpused, lahkumas oli 227. jalaväediviis. Punaarmee oli aga läbi murdnud ka Soomes Karjala maakitsuse kaitsest nn Mannerheimi liinist ja nüüd toodi osa vägedest sealt üle Narva alla. Saksa üksuste käes oli veel Narva linn koos Jaanilinnaga ning sellest põhja poole jääva Narva jõekalda ning Narva-Jõesuuga. Narvast lõunas pöördus rindejoon otse läände ja ulatus peaaegu Sirgalani. Lõunasse jäi Punaarmee poolt aasta alguses vallutatud soine sillapea, mida kutsuti ka Krivasoo kotiks. Seega olid aga ka kõik Narva piirkonnas paiknevad üksused omamoodi avatud kotis, mille suu laiuseks oli vahemaa mereni Auvere juures (umbes 6 km).
Võitlusgrupp R formeeriti viieks pataljoniks ja kuueks erikompaniiks. Põhipositsioon mehitati minimaalselt. Suurendati kaitse sügavust. Toetuti teises ešelonis paiknevatele kompaniidele-pataljonidele ja vasturünnakuteks mõeldud reservidele. Kaitse sügavus ulatus 3 kilomeetrini. Rindejoone kogupikkus võitlusgrupi lõigus oli kuni 10 km. Kohati kulges eesliin 100–150 m kaugusel vaenlasest. 20. juulil käis uute positsioonide rajamine. Punaarmee suurtükivägi teostas ootamatu tulelöögi Auveres olevate vägede positsioonidele, kaitsjate hulgas oli kaotusi. 23. juuliks oli valminud uus kaitsesüsteem ja rindelõik oli valmis vaenlast vastu võtma. Samal ajal koondas 8. armee vägesid. Õhus tiirutasid Nõukogude luurelennukid.
Olukord operatiivpiirkonnas
[muuda | muuda lähteteksti]Narva piirkonna üksused oli moodustatud armeegrupp Narwa mille põhituumiku moodustasid III Germaani SS-soomuskorpuse alluvusse koondatud väeosad SS-Obergruppenführer Felix Steineri juhtimisel. Korpuse koosseisu põhiosa moodustasid SS-diviisid Nordland, Nederland ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis ning 11. Ida-Preisi jalaväediviis.
Luureandmete järgi olid Nõukogude väed koondanud Krivasoosse Auveres kaitsel asuvate üksuste vastu 2 diviisi, rohkesti tanke ja suurtükke. Vähem kui 10 km lahutas Punaarmeed Narva lahest ja Narva rindel paiknevaid üksusi piiramisrõngast.
Korpuse ülem Felix Steiner nägi Auveres vägede kontsentreerimises ohtu Narva rindele ning palus luba väegruppi Nord staabist taanduda Tannenbergi liinile. Vastav luba saadi aga alles 22. juulil 1944. Olukorra lahendamiseks tegi Steiner aga vaenlase löögisuunal asuvate vägede ümberpaigutuse. 18. juulil 1944 vahetas Saksa rügement Narva jõel välja 20. SS-diviisi 45. Relva-SS Grenaderirügemendi, mis viidi üle Auvere juurde. Seal vahetas 45. rügement välja rinnet hoidnud 26. diviisi üksused, mis omakorda suunati edasi Lätti.
Auvere rindelõiku paigutatud Eesti väeosad allutati 45. rügemendile Sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel. Võitlusgrupi moodustasid 45. rügement, mille alluvusse oli antud ka 20. Üksik SS-jalaväepataljon Hauptsturmführer Hans Wallneri juhtimisel), tankikompanii Panther tankidega, 2 Saksa rünnakpioneeride kompaniid, rühm mitmetorulisi reaktiivmiinipildujaid Nebelwerfer ("uduheitjad") ja äsja rindele saabunud 47. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljon Sturmbannführer Georg Sooden) – kokku umbes 3000 meest. Võitlusgrupist vasakul olid positsioonidel 11. SS-diviisi Nordland 23. SS-grenaderirügement ja paremal 11. Ida-Preisi jalaväediviisi üksused.
Korpuse ülem lubas vajadusel kogu Narva all paikneva suurtükiväe toetust Auvere rindelõigule.
Positsioonid üle võtnud, otsustas Sturmbannführer Riipalu muuta nende senist asetust. Kardeti, et vaenlasel on vanad positsioonid täpselt teada ja sisse lastud. Muudeti ka staapide ja tagalaasutuste asukohti ja tõhustati sideühendusi. Üritati saavutada ka positsioonide efektiivsemat asetust. Tõenäoliseimasse rünnaku raskuspunkti – parempoolsele soisele-võsasele alale paigutas Riipalu 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni ja oma 45. rügemendi (vasakule). 45. rügemendi vasakul tiival Kõrgesoo vastas asus positsioonidel 47. rügemendi I pataljon.
III Germaani SS-soomuskorpuse ülem Felix Steiner edastas enne raske lahingu algust Auvere juures vaenlast ootavatele vägedele oma pöördumise, mis lõppes ajalooliste sõnadega: "Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega."
Lahingu käik
[muuda | muuda lähteteksti]24. juuli 1944
[muuda | muuda lähteteksti]Kell 5 alustas Nõukogude suurtükivägi Auvere platsdarmilt kaitsjate positsioonidele massiivset tulelööki, mis kestis 3 tundi. Tulelöök anti Auvere-Sirgala ruumis Eesti ja Saksa 44. jalaväerügementide positsioonidele. Kaitsjate pihta tulistati mitukümmend tuhat mürsku (Riipalu andmetel umbes 80 000, armeegrupi Narwa rindpäeviku andmetel 17 600). Tule all oli kogu positsioonide ala kuni varudeni. Lisaks suurtükkiväele tampis kaitsjate positsioone ka lennuvägi. Tänu tulemuslikule uuele paigutusele jäid mitmed positsioonid alles ja see säästis ka isikkoosseisu. Telefoniühendused katkesid, kuid raadioside säilis. Seejärel tulistati positsioone kuulipildujatest ning rünnakule asusid tankid koos jalaväega. Rünnakule tuli Punaarmee 8. armee 120. diviisi 289. ja 543. laskurpolku. Jalaväe esimesele lainele järgnesid 82. tankipolgu tankirood (10 tanki) ja 1811. iseliikuvate suurtükkide polgu üks patarei (4 liikursuurtükiga). Pealetungi toetas üks patarei kergesuurtükke 79. kergesuurtükiväebrigaadist ja rood sapööre 328. üksikust sapööripataljonist. Suurtükivägi avas ründajate pihta tõkketule. Samal ajal toimus positsioonide kohal õhulahing. Läänepool, 289. laskurpolgu vasakul tiival läks Parkoja suunal rünnakule 256. laskurdiviisi 937. laskupolk. 289. laskurpolgu 3. pataljon ründas II/45. paremat tiiba, 289. laskurpolgu 1., 2. ja 543. laskurpolgu 3. pataljon ründas I/45. positsioone Auvere ja Vanamõisa ees, 543. laskurpolgu 1. ja 2. pataljon aga 11. SS-pioneerpataljoni positsioone.
Vaenlasel õnnestus mitmes kohas positsioonidesse sisse murda, kuid edasiliikumine peatati sügavuses kaitsel asuvate kompaniide joonel. Lahingu kriitiline punkt saabus kella 10 paiku. 47. rügemendi I pataljoni lõigus oli vaenlane tanki ja jalaväega positsioonidest läbi murdnud. I pataljoni ülem hauptsturmführer Paul Maitla palus võitlusgrupi ülemalt tankide tegevusse rakendamist. Vaenlane jõudis oma tankide ja jalaväega välja Auvere-Uuemõisa ette, kuid sattus teisele ja kolmandale kaitsejoonele ja hävitati. Samas asuti pärast kella 10 tankide ja suurtükitule toetusel juba ka üldisele vasturünnakule. Vaenlase sissemurded likvideeriti. Lahingus sai haavata 20. Füsiljerpataljoni ülem kapten hauptsturmführer Wallner, keda asus asendama obersturmführer Oskar Ruut.
Kella 15.00 olid 120. laskurdiviisi allüksused jõudnud järgmistele positsioonidele: 543 3. pataljon Vanamõisa alal ja arendas pealetungi kirde suunas; 543. laskurpolgu 1. pataljon lagendikule Vanamõisast idas; 543. laskurpolgu 1. pataljon liigus idasuunas Kulgu jõe (oja) joonel; 289. laskurpolgu 3. pataljon vallutanud kõrgustiku 32,3; 289. laskurpolgu 1. pataljon jõudnud Auvere-Lipsu teeristile; 289. laskurpolgu 1. pataljon aga jõudnud joonele 300–400 meetrit Lipsust lõunas.
Õhtupoolikul ründas vaenlane suure hulga jalaväega Auvere-Vanamõisa suunal asunud kaitsjaid, kuid ründajad niideti kuulipildujatulega maha. Enne päikeseloojangut üritas üks vaenlase rood rünnata 45. rügemendi ja 47. rügemendi I pataljoni liitekohta. Satuti aga 45. rügemendi I pataljoni parempoolsele kompaniile, mis oli senistest lahingutest üldse kõrvale jäänud. Ründajad hävitati. Rohkem vaenlane sel päeval rünnakuid ei korraldanud. 24. juulile järgnes rahulik öö. Kaitsjad korrastasid oma positsioone ja ridu, valmistudes uuteks vaenlase rünnakuteks. Võitlusgrupilt võeti ära lisaks antud Saksa tugevdusüksused.
25. juuli 1944
[muuda | muuda lähteteksti]25. juuli hommikul jätkus vaenlase jalaväe pealetung tankideta, see oli aga nõrk ja tõrjuti raskusteta.
Auvere rünnak oli tegelikult Jaanilinna platsdarmi likvideerimise abilöök, millega taheti kogu rindelõigu väeüksused sisse piirata. Kuna Auvere platsdarmi juurest aga läbi ei pääsetud, alustati uut rünnakut 25. juulil Narva jõe joonelt. 25. juuli öösel kinni püütud venelaste raadiogrammist selgus, et üks diviis oli eelmisel päeval Auvere all kaotanud 80% isikkoosseisust (tõenäoliselt 30. kaardiväe laskurdiviis, üks Punaarmee eliitväeosi, keda kasutati tähtsatel läbimurretel ja kes kandis rünnaku põhiraskust).
Kaotused
[muuda | muuda lähteteksti]
Kokku võisid Punaarmee kaotused küündida surnute ja haavatutena üle 8000, Punaarmee kaotas lahingus 29 tanki ja alla tulistati 17 lennukit. 45. rügemendist evakueeriti 298 haavatut. Langenuid võis olla sadakond. 20. üksiku jalaväepataljoni kaotused olid aga suured 25. juuli õhtuks oli 3. kompanii peale kokku rivis 30 meest.
25. juulil 1944 algas üldine Narva rinde mahajätmine. Luba selleks saadi Armeegrupi Nord staabist 22. juulil ja taandumist Tannenbergi liinile alustati 24. juulil 1944, millal tõmbas III Germaani Soomuskorpus oma väed välja Jaanilinna platsdarmilt. Taandumist kiirendas Punaarmee 2. löögiarmee rünnak 25. juulil 1944 suurte jõududega (esimeses rünnakulaines ründasid 191. laskurdiviis ja 131. laskurdiviis kokku umbes 5000 meest, rünnakut julgestas 109. laskurkorpus), Kudruküla juures üle Narva jõe. Rünnaku käigus murti läbi 46. rügemendi III pataljoni lõigust (pärast suurtükitule ettevalmistust oli III pataljonis rivis umbes 100 meest). Läbimurre peatati Olgino ja Peeterristi juures 46. rügemendi II pataljoni poolt major Friedrich Kure juhtimisel. Punaarmee eesmärk lõigata läbi Narva–Tallinna maantee jäi saavutamata.
25. juuli õhtul said ka Auvere piirkonnas kaitsel olevad Eesti üksused taandumiskäsu Tannenbergi liinile. 45. rügemendi taandumist jäi kaitsma 46. rügemendi II Pataljoni 7. kompanii Obersturmführer Edgar Vaikma juhtimisel. Kompanii pidi positsioone hoidma 26. juuli kella 7.00ni. Hommikul kompaniile appi tulnud kaks Tiiger-tanki võimaldasid katteväeosal rahulikult lahingust välja tõmbuda.
Hinnang
[muuda | muuda lähteteksti]Auvere lahingu tulemusena ebaõnnestus Punaarmee 8. armee juhataja Filip Starikovi plaan tungida välja mereni ja haarata ida poole jäävad üksused piiramisrõngasse. Seejärel oleks alustanud üle Narva jõe rünnakut 2. löögiarmee Fedjuninski juhtimisel. Sügavuti asetatud ja mitmevööndiline kaitseliin võimaldas vaenlase tugevate rünnakute peatamise ja rindejoone säilimise ning vasturünnakute sooritamise. See säästis ka suurt osa isikkoosseisust, mis jäi puutumata ründajate ettevalmistavast turmtulest. Ka vanade positsioonide ümberpaigutamine osutus väga arukaks tegevuseks. See oli vajalik seoses rindelõigu eeldatava uue raskuspunktiga ja samuti olid vaenlase kätte juba sattunud täpsed andmed Narva rinde positsioonide asetuse ja ka tagalas paiknevate asutuste-teenistuste asukohtade kohta. Kahest allatulistatud lennukist ja ühest hävitatud tankist leiti ka kogu rinde täpsed kaardid pealekannetega üksuste täpsetest asukohtadest. Hiljem on selgunud, et need sattusid venelaste kätte paari pimestatud rahvuslase käe läbi, kes töötasid Eesti üksuste peainspektori Johannes Soodla kindralinspektuuris ja saatsid Narva rinde kaarte Soome saadikule Aleksander Warmale, kes need omakorda inglastele edasi andis. Sealt jõudsid kaardid loomulikult loogilist teed pidi Nõukogude luure kätte[viide?].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Leningradi rinde 2. löögiarmee Eesti operatsiooni arhiiv, juulist septembrini 1944. Kd 32. Tartumaa muuseum.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle (toim). Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. Lk 1035–1094.
{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link) - ↑ Auvere lahing ja Narva vallutamine Punaarmee pooltHistrodamus
| |||||||||||||||
