Porkuni lahing
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Porkuni lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest maailmasõjast Eestis | |||
.jpg) Hukkunute matmispaik | |||
| Toimumisaeg | 21. september 1944 | ||
| Toimumiskoht | Virumaa, Eesti | ||
| Tulemus | Nõukogude vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Porkuni lahing oli Teise maailmasõja sõjategevuses Eestis vennatapulahing Nõukogude Liidu 249. Eesti Laskurdiviisi ja eesti üksuste vahel vaba läbipääsu pärast Porkunist Tamsallu, Loksa-Porkuni-Sauvälja kolmnurgas.
Porkuni lahing toimus 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vahelisel alal osana Teisest maailmasõjast. Lahing oli Saksa vormis eestlaste ja 8. Eesti Laskurkorpuse vahelistest võitlustest veriseim.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]18. septembril 1944 algasid Saksa väeosad taandumist Narva rindelt. Punaarmee oli 17. septembril alustanud suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti põhja suunas.
Kui Saksa osad Narva rindelt taandusid, asus Punaarmee neid jälitama. Nii jäid Saksa väeosad Narva rindel järk-järgult sulguvate tangide vahele. 300. Eriotstarbeline Diviis ja 45. Relva-SS Grenaderirügement liikusid edasi Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke – Koeru suunal.
19. septembri õhtul lõikas Punaarmee Avinurmest kaks kilomeetrit läänes selle tee läbi. Nii jäid nonde väeosade põhiosad Avinurmest itta. 20. septembril 1944 toimunud Avinurme lahingus tegid Eesti osad kolm piiramisrõnga läbimurdmiskatset, mis kõik ebaõnnestusid. Nii jatkasid Eesti väeosad edasiliikumist pikemat teed mööda Tudulinna – Viru-Roela – Porkuni kaudu.
21. septembri hommikul käis Hando Ruus koos paari ohvitseriga Schwimmwageniga Rakveres luurel, kus avastasid, et Punaarmee oli linna juba vallutanud. Veel 21. septembri hommikul läbis Porkuni osa 20. Üksik SS-jalaväepataljonist probleemideta. Eelmisel päeval oli Punaarmee luurelennuk tiirelnud kogu päeva kolonnide kohal ning määranud kolonnide liikumiskiirused ja suunad ning vastavalt nendele andmetele seati lõunaks üles varitsus. 21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, Punaarmee 249. laskurdiviis valmistus pealetungiks Tallinnale.
21. septembri päikesetõusuks oli enamik piiramisrõngast väljapääsu otsivatest üksustest kogunenud Kullenga metsa, kus nende juurde jõudis Tallinnast saadetud auto kahe Eesti ohvitseriga. Ohvitserid avaldasid sõduritele, et Eesti üksused olid sakslased Tallinnast välja ajanud, Pikal Hermannil lehvis Eesti lipp ning võim oli Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi käes.
Ohvitserid teatasid, et Eesti üksused olid nüüdsest peale Jaan Maide ülemjuhatuse all Eesti Kaitseväe osad, ning andsid väeosadele edasi admiral Johan Pitka käsu taanduda Kose-Ristini.
Selle järel andis 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi I pataljoni ülem Meinhard Niinepuu käsu: Eesti armee, kuula minu käsku! Eesti armee kõik Tallinna kaitsele, jalavägi ahelikkudes poole kilomeetri laiuselt kahele poole maanteed. Kahurvägi ette. Edasi marss!
Porkuni vallutamine
[muuda | muuda lähteteksti]21. septembri hommikul avati mitmest hoonest Porkunit läbivate 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osade pihta tuli. Porkuni piiskopilinnuse tornist tulistas eestlasi kuulipildujast vene ohvitser, kelle kohalik 13-aastane poiss sealsamas maha lasi. 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad taandusid seejärel Porkunist läände. Küla vallutas tagasi 2. Eesti Piirikaitse Rügement, kes hävitas suurtükkidega Porkuni jõujaama ja tungis seejärel jalaväega Porkunisse.
Lahing Loksa väljal
[muuda | muuda lähteteksti]Lahingu käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti Laskurdiviis polkovnik August Feldmani juhtimisel 925., 921. ja 917. polgu jõududega (umbes 9000 meest) 7 tanki toetusel Tannenbergi liinilt taganenud umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 2. SS-Piirikaitse Rügemendi, 4. SS-Piirikaitse Rügemendi, 45. Relva-SS Rügemendi II pataljoni, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni ja 292. Eesti Politseipataljoni osadest, nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi tähistega voori.
Tankid olid viljarõukude ja hakkide taga maskeeritult. Kuulipildujad olid paigaldatud Sauvälja küngastele. Kolonni ja voori jõudmisel parajale laskekaugusele alustasid tankid kolonni ja haavatute voori tulistamist, kus enamus haavatuid surma sai. Ehkki raskemad relvad olid vooris ei tekkinud rünnatavates segadust ning käsirelvadega alustati vastupanu ning peagi põlesid 2 tanki tankirusika tabamusest. Hiljem lasti tankirusikaga puruks veel üks tank ja selleks ajaks oli positsioonile seatud ka vooris olnud tankitõrjekahur, mis hävitas veel ühe tanki teise lasuga. Viies tank oli selleks ajaks jõudnud haavatute voorini ning asus seda roomikutega lömastama, kuid leidis oma lõpu tankirusika läbi. Kaks terveksjäänud tanki taandusid lahinguväljalt. 8. Eesti Laskurkorpuse jalaväe rünnak suruti Loksa suunas põldudele. Kuna lahing kandus teest eemale, õnnestus nii mõnelgi vooril läbi Porkuni Tamsalu poole läbi pääseda.
Porkuni lahing, mis kestis vahelduva eduga pool päeva, kujutas endast üksikute gruppide võitlust, millel puudus Eesti poolel üldjuhtimine. Eesti poolel oli Porkuni lahingus kõige kõrgema auastmega ohvitser 4. SS-Piirikaitse Rügemendi ülem major Valter Pedak.
Väljamurdmine
[muuda | muuda lähteteksti]Paljud suutsid siiski Nõmmküla kaudu piiramisrõngast välja murda. Nii jõudis Tapa–Tartu raudteest läände 20. Üksik Relva-SS Jalaväepataljon kapten Hando Ruusi juhtimisel. Mõned üksused, näiteks 4. Eesti Piirikaitse Rügemendi III Pataljon, ületasid raudtee alles 22. septembri hommikul.
Piiramisrõngasse jäänute saatus
[muuda | muuda lähteteksti]Kõigele vaatamata kestis lahing vahelduva eduga pool päeva ja lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakati seal eesti keeles karjuma: "Ärge laske, me oleme ka eestlased, mobiliseeritud." Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma, häbenemata ka valeinformatsiooni levitada. Paljud otsustasid end vangi anda, kuid enamus kadus ümberkaudsetesse metsadesse. Ebameeldivaks üllatuseks vangiandjatele oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses. Vange viidi sinna kokku Roelast alates. Ühe kolonni rivi ees jooksid edasi-tagasi kaks Vene mundris naist ja karjusid eesti keeles, et kõik vangid tuleb maha lasta. Ka Loksa vene komandant, leitnant Jaan Piik, kes rääkis eesti keelt, lubas kõik põllurammuks teha. Rodu mehi ongi maha lasknud kili-kilid[küsitav]. Ühe talu keldris lasti maha neli Eesti poissi, Loksa Sauvälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha 9 meest (iga kümnes mees rivis). Samuti lasti eestlasi maha kruusaaugus, kuid pole teada arvu kuna, sest laibad maeti kiiresti maha. Kahel viimasel juhul olid mahalaskjad Eesti korpuse mehed. [1]
Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järgi hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnuud. Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. [1]
Ümberpiiratud kaotasid lahingus 350 meest surnutena, koos mahalastutega oli see arv suurem ja 600 langes (andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri[viide?], neist 195 Eesti laskurkorpusest, kes koguti Loksale ja maeti sinna. 57 olid Eesti nimed. Kohalikud on väitnud, et Vene surnuid olid kõik põllud täis, ning enamasti maeti nad sinna, kus olid langenud.
Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauvälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid. Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57 tahvlil olid eesti nimed[2].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Avinurme lahing
- 300. Eriotstarbeline Diviis
- Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Reino Hein "Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser" Tartu: Greif 2000
- ↑ Vaino Kallas, Need sündmused ei unune – Avinurme ja Porkuni lahing, Kultuur ja Elu, 2/2017
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Üheksas köide. Stockholm 1960.
- Mart Laar. September 1944: Otto Tiefi valitsus. Tallinn 2007.
- Minu au on truudus: Pataljon Narva ajalugu I. Tartu 2002.
- Meinhard Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis. Stockholm 1979.
- Hamilkar Mengel. Suurim armastus IV: Kuues Piirikaitse Rügement ja Esimene Tagavara-ja Väljaõpperügement ning täiendavaid lehekülgi Teise Piirikaitse Rügemendi Kolmandast Pataljonist. New York 1963.
- Sergei Soldatov. Sinimägede taustal. Tallinn 2003.
- Kaljo Villako. Ajarännak: Esimene osa. Mälestused lapsepõlvest kuni 1944.a. sügiseni. Tartu 1999.
- Ernst Kirs. Kord olin ma röövlite päälik...: Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud. Tallinn 1996.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pataljon "Narva" viimased päevad
- F. Sepp, Porkuni lahing, Punane Täht, 9. mai 1965
- Aarne Mäe: "Porkuni vennatapulahing niitis eesti sõjamehi" Virumaa Teataja, 11. september 2004
- Ilmar Palli, Lahing, kus vend ei tundnud venda, Maaleht, 30. oktoober 2008
- Koonus algasid Porkuni lahingu ühishaua otsingud, Virumaa Teataja, 8. september 2010
- 4. Eesti Piirikaitse Rügemendi Teise Pataljoni ülema Otto Uini matused Porkunis Youtube'is.
| |||||||||||||||
