Harivesilik

Harivesilik
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Kahepaiksed Amphibia;
Selts	Sabakonnalised Caudata;
Sugukond	Salamanderlased Salamandridae;
Perekond	Vesilik Triturus;
Liik	Harivesilik;
Binaarne nimetus
	Triturus cristatus;
	; ██ Harivesiliku levila

Harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on salamanderlaste sugukonda vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne.

Levila

Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopa aladel, mis jäävad Alpidest ja Doonaust põhja poole. Isendeid pole leitud Iirimaalt, harvad on leiud Skandinaavia maadest. Levila ei ulatu kuigi kaugele itta, ulatudes Jekaterinburgi oblasti lõunaosani. Ta on levinud Kaukaasias ja Krimmis.^[2] Eestis elab peamiselt mandriosas, eriti Kagu-Eestis.

Harivesilikud on Eestis looduskaitse all.

Välimus

Täiskasvanud harivesilik on tähnikvesilikust suurem, kuni 18 cm pikkune. Isane on mõne sentimeetri võrra emasest lühem. Värvus sõltub elupaigast, tavaliselt on see tumedat tooni. Harivesilik on ülalt must, pruunikas või hallikas, tumedate täppidega, alt kollakas või oranž mustade laikudega. Nahk on jämedate teradega. Noortel harivesilikel võib seljal esineda kollane triip. Pulmarüüs isastel on saba külgedel sinakasvalged triibud.

Isastel isenditel on suhteliselt kõrge hambuline hari, mis katkeb saba tüviku juures. Selle harja tõttu kannavad nad ka harivesiliku nime. Emastel kulgeb piki selga sageli kitsas kollane joon, kuid harja neil ei ole.^[2]

Elupaik

Harivesilik ei ole arvukas. Teda on 4–6 korda vähem kui tähnikvesilikku. Harivesiliku jaoks on nähtavasti parimad elutingimused metsastepis, kus teda on ainult 2–3 korda vähem kui tähnikvesilikku.^[2]

Ta eelistab metsajärvi, soote, tiike, veeauke, soid, rabasid ja kraave. Teda võib kohata ka laiade jõeorgudega kultuurmaastikul. Kui ta veest lahkub, peitub ta mahalangenud puude all, aukudes, urgudes, isegi pehkinud kändudes. Vees on ta aktiivne ööpäev läbi, kuival ainult öösiti. Veekogudes viibib ta kevade ja suve alguses, aga alates juuni keskpaigast siirdub kuivale.^[2]

Toitumine

Vees sööb harivesilik veemardikaid (ujurid, kukrikud, vesimardikad), limuseid, eriti herneskarpe, sääsevastseid, vesilutikaid, kiilivastseid, kahepaiksete kudu, kalamarja, vähilaadseid ja kulleseid.^[2]

Kuival toituvad nad vähe. Kolmandiku kuival püütud harivesilike maod olid täiesti tühjad. Nad söövad vihmausse, nälkjaid, putukaid ja nende vastseid ning mõnikord teiste vesilikuliikide maismaale siirdunud noorloomi.^[2]

Viited

↑ Kaart on tehtud Nöllerti ja Nöllerti raamatu "Die Amphibien Europas" põhjal.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 "Loomade elu" 5. kd, lk 44, 45

Kirjandus

Riinu Rannap; Piret Pappel; Merike Linnamägi 2008. "Harivesiliku kaitse Eestis". "Abiks loodusevaatlejale" 99.

Välislingid

Harivesilik andmebaasis eElurikkus
Harivesiliku kaitse korraldamine

[1] Kaart on tehtud Nöllerti ja Nöllerti raamatu "Die Amphibien Europas" põhjal.

[Loomade_elu-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 "Loomade elu" 5. kd, lk 44, 45

[1]

[2]