Luitsnokk-part

Luitsnokk-part
	; Isane
	; Emane
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Ülemselts	Galloanserae;
Selts	Hanelised Anseriformes;
Sugukond	Partlased Anatidae;
Perekond	Part Anas;
Liik	Luitsnokk-part;
Binaarne nimetus
	Anas clypeata; Linnaeus, 1758
	; Euroopa levila. Heleroheline – pesitseb. Sinine – talvitub. Tumeroheline – aasta läbi

Luitsnokk-pardid Brooklyni Prospect pargi järves tiirutamas, et toitu üles keerutada (2021. aasta november)

Luitsnokk-part (Anas clypeata) ehk luitsnokk ^[2] on partlaste sugukonda pardi perekonda kuuluv veelind.

Luitsnokk-part elab Euraasia parasvöötmes kogu mandri ulatuses ja Põhja-Ameerika lääneosas. Skandinaavias ulatub tema levila isegi tundrasse. Ta talvitub Briti saartel, Vahemere maades, Lõuna-Aasias ja Põhja-Ameerika edelaosas. Eestis on ta tavaline haudelind, eriti madalates lahtedes^[2]; luitsnokk-pardi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1000–1500 paarile^[3].

Kõikjal levilas on luitsnokk rändlind. Mõnel pool, näiteks Briti saartel ja Prantsusmaal, samuti Musta mere rannikul kohtab teda küll aasta ringi, aga need pole samad isendid: need, kes seal pesitsevad, lendavad talveks lõunasse ning nende asemele tulevad põhja ja ida poolt uued.

Oma levilas on luitsnokk tavaline lind, aga stepis ja metsastepis lausa sage^[2]. Sellepärast kuulub ta soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus

Luitsnokk-part on väheldane part, kes kaalub 470–1100 g^[2]. Ta on lühikese kaela ja väikese peaga^[2]. Lind on nimetuse saanud iseäraliku noka järgi, mis eestotsast on laienenud.

Hundsulestikus isaslind on üsnagi kontrastse sulestikuga. Tema pea ja kaela ülaosa on metallrohelise helgiga must. Alakael, puguala ja eesrind on valged. Selg ja saba pealmine pool on mustad. Tiivaküüdus on ereroheline. Tiiva kattesuled on sinakashallid. Tagarind ja kõhualune on pruunid. Emaslind on tagasihoidlikku värvi.^[2]

Isaspardid meenutavad mõneti isast sinikaela, eriti roheka pea tõttu. Ka emapardid meenutavad pruuni sulestiku tõttu emast sinikaela, kuid laia noka tõttu on neid hõlpus eristada. Lindude üldpikkus on 49–52 cm, tiibade siruulatus 70–84 cm.^[4]

Eluviis

Luitsnokk-part asustab nii avaveelisi kui ka kalda- ja veetaimestikku täis kasvanud järvi ja jõekoolmeid. Ta väldib selliseid järvi ja jõgesid, kus mets ulatub kaldani.^[2]

Luitsnokk lendab aeglasemalt kui teised pardid. Ta sukeldub harva, üksnes sulgimise ajal või haavatuna.^[2]

Luitsnokk sööb peamiselt loomset toitu: pisilimuseid, planktonit, vähilaadseid, veeputukaid ja nende vastseid. Ta sööb ka taimetoitu: veetaimede rohelisi osi ja seemneid. Luitsnokk võtab tavaliselt toidu koos hulga veega nokka ja ludistab sellest vee välja, nii et söögipoolis jääb järele.^[2]

Luitsnokk on arvukas ja suhteliselt usaldav lind. Sellepärast kütitakse teda nii harrastus- kui ka töönduslikul jahil.^[2]

Paljunemine

Luitsnokk-pardid saavad suguküpseks aastavanustena, kuigi enamus linde hakkab sigima alles kahe aasta vanustena. Pesitsemine toimub reeglina aprillist juunini. Paarid moodustuvad juba enne seda ja sageli saabuvad linnud talvitumast juba paariti. Sellegipoolest võib pesitsushooaja algul leida üksikuid isaseid, kes jälitavad võõraid emaseid. Sel ajal võib jälgida linde, kes ujuvad teineteise ümber ringiratast, nokk vette pistetud. Mõnikord isane ja emane prääksuvad tasakesi, noogutades peaga üles-alla.

Pesaks on süvend maapinnas, mis on vooderdatud eelmise aasta taimedega ja hallikasvalgete udusulgedega, harilikult vee läheduses. Pesa võib olla puudeta saarekesel, luhaheinamaal, kõrgel tarnamättal või pilliroos. Pesa läbimõõt on 20–27 cm, pesalohu läbimõõt 15–20 cm ja sügavus 9–10 cm. Luitsnokad pesitsevad sageli teiste ühiskondlike lindude, näiteks tirkude, kurvitsate või kalakajakate läheduses. Nende häirehüüd aitab luitsnokkadel end lähenevate vaenlaste eest paremini kaitsta.

Täiskurn koosneb 7–13, kõige sagedamini 10–12 munast. Need on heledad, kollaka või oliivja varjundiga. Haudumine algab pärast viimase muna munemist ja kestab 23–25 päeva. Haub üksnes emaslind. Haudeperioodi algul käib ta aeg-ajalt pesalt ära, kattes selleks ajaks munad sulgedega, aga lõpupoole ei lahku pesalt peaaegu üldse. Seevastu isased kaotavad varsti pärast haudumise algust huvi järglaste vastu ja kogunevad ühesoolistesse parvedesse.

Nagu teistel partidel, on ka luitsnokatibud pesahülgajad. Varsti pärast koorumist lähevad nad ema järel vette. Nad lennuvõimestuvad 40–45 päeva vanuselt, misjärel alustavad iseseisvat elu.

Sügisränne algab septembris.

Viited

↑ BirdLife International (2004). Anas clypeata. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 11. mai 2006.
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 105-106, joon. 66
↑ ^3,0 ^3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
↑ L. Jonsson. "Euroopa linnud". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, lk. 92–93

Välislingid

Luitsnokk-part andmebaasis eElurikkus

[IUCN-1] BirdLife International (2004). Anas clypeata. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 11. mai 2006.

[Loomade_elu-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 105-106, joon. 66

[hirundo-3] 3,0 ^3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

[Valgepõsk-lagle-4] L. Jonsson. "Euroopa linnud". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, lk. 92–93

[1]

[2]

[3]

[4]